Armulaud

Ar­mu­laud on sak­ra­ment ehk püha toi­ming, mil­les ühi­neb Ju­ma­la sõna ja näh­tav, konk­reet­ne ai­ne. Lu­ter­li­kus ki­ri­kus on sak­ra­men­ti­deks Kris­tu­se kä­su­ga se­o­tud ris­ti­mi­ne ja ar­mu­laud (Augs­bur­gi usu­tun­nis­tus). Viim­sel paa­sa­söö­maa­jal en­ne oma kan­nat­ta­mist ja sur­ma se­a­dis Jee­sus ar­mu­laua ning an­dis käsu sel­le an­de nau­ti­da (Mrk 14:12–25; 1Kr 11:23–26).

Ristimine – hea südametunnistuse liit

Ris­ti­mi­ne on üks meie ki­ri­ku püha­dest sak­ra­men­ti­dest. See te­hak­se Kris­tu­se käsu ko­ha­selt: ”Ris­ti­ge neid Isa, Poja ja Püha Vai­mu ni­mes­se.” Käsk ris­ti­da on osa Jee­su­se an­tud mis­jo­ni­kä­sust: ”Teh­ke minu jüngri­teks kõik rah­vad.” Sel­les­se kuu­lub õpe­tus­käsk: ”Õpe­ta­ge neid pi­da­ma kõike, mida mina olen teil käs­ki­nud.” (Mt 28:18–20.) Jee­su­se jüngriks teh­tud ini­me­ne tu­leb ris­ti­da ja tun­nis­ta­da kol­main­sa Ju­ma­la omaks. Teda tu­leb ka õpe­ta­da õpe­tus­kä­su ko­ha­selt.

Sakramendid

Ki­rik­li­kus kee­le­ka­su­tu­ses ni­me­ta­tak­se sak­ra­men­ti­deks ta­li­tu­si, mida ko­ge­tak­se eri­li­selt täht­sa­teks ja püha­deks. Pii­bel ei rää­gi sak­ra­men­ti­dest mi­da­gi, ning eri­ne­va­tes ki­ri­ku­kon­da­des on eri­ne­vad ar­va­mu­sed sak­ra­men­ti­de ar­vu koh­ta. Ka­to­li­kus ja õi­geu­su ki­ri­kus on seit­se sak­ra­men­ti, re­for­mat­si­oo­ni ki­ri­ku­tes aga ai­nult kaks: ris­ti­mi­ne ja ar­mu­laud. Re­for­mat­si­oo­ni ki­ri­kud ehk pro­tes­tant­li­kud ki­ri­kud lo­e­vad sak­ra­men­ti­deks neid, mis põhi­ne­vad Jee­su­se ot­se­se­le se­ad­mi­se­le ning kä­su­le.

Evangeelium kõigile rahvaile

Kui Jee­sus alus­tas oma ava­lik­ku te­ge­vust, kuu­lu­tas ta Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi: ”Aeg on täis saa­nud ja Ju­ma­la riik on lä­he­dal. Pa­ran­da­ge meelt ja us­ku­ge evan­gee­liu­mis­se.” (Mk 1:15) Jee­sus lä­ki­tas ka oma jüngrid kuu­lu­ta­ma mee­le­pa­ran­da­mist ini­mes­te hul­ka.

Jumala riigi hoole all

Ju­mal an­dis oma jüngri­te­le üle­san­deks kuu­lu­ta­da Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest. ”Ja tema ni­mel peab kuu­lu­ta­ta­ma mee­le­pa­ran­dust pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks kõigi rah­vas­te seas, ala­tes Je­ruu­sa­lem­mast.” (Lk 24: 47). Ju­mal on ava­nud oma rii­gi töö­le või­ma­lu­si mit­mel pool maa­il­mas. Teda, kes evan­gee­liu­mi usub, ühen­dab an­dek­sand­mi­se evan­gee­lium Ju­ma­la rii­gi­ga, kus teda ar­mas­ta­tak­se ja hoi­tak­se.

Arm õpetab pattu maha jätma

Kõik see on patt, mis ini­mest Ju­ma­last la­hu­tab – ühesõ­na­ga kõik see, mis saa­dab oh­tu ela­va usu. Juba lugu pat­tu­lan­ge­mi­sest tu­le­tab meel­de, et patt ei pruu­gi su­gu­gi ala­ti kur­ja­na pais­ta. Ta ah­vat­leb, veet­leb ja pe­tab. Ka he­a­de ja mõist­li­ke­na näi­vad as­jad või­vad ek­si­tee­le juh­ti­da. Ju­ma­la ter­ven­dav arm õpe­tab lah­ti ütlema ju­ma­la­kart­ma­tu­sest ja il­ma­li­kest hi­mu­dest (Tt 2: 11–12).

Joosep kohtas armulikult oma vendi

Piib­li ju­tus­tus Joo­se­pist ja ta ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest. Inim­li­kult mõel­des oleks Joo­se­pil ol­nud põhjust ol­la oma ven­da­de vas­tu karm ning tun­da nen­de vas­tu mee­le­ki­be­dust. Ven­nad olid müünud Joo­se­pi or­jaks Mid­ja­ni mees­te­le, kaup­mees­te­le, mistõt­tu ta sat­tus lõpuks Egip­tu­se vang­las­se.

Rääkige seda, mis on hea ja kasulik

Kir­jas efes­las­te­le on kesk­seks tee­maks krist­las­te ühen­du­se ja ühtsuse eest hoo­lit­se­mi­ne, mil­le ja­oks an­nab meie teks­ti kat­kend hul­ga prak­ti­li­si nõu­an­deid. Suu­rem osa Pau­lu­se ma­nit­sus­test on sel­ged, võib-ol­la ene­sestm­õis­te­ta­vad: rää­ki­ge tõtt, är­ge tülit­se­ge, ühtegi nur­ja­tut sõna är­gu tul­gu teie suust, jää­gu ki­be­dus, raev, viha, kisa, te­o­ta­mi­ne koos kogu kur­ju­se­ga teist kau­ge­le ee­ma­le. Kui need as­jad olek­sid tõe­poo­lest isee­ne­sest sel­ged ja liht­sad el­lu viia, va­e­valt oleks ol­nud vaja neid eral­di mai­ni­da.

Jumala riik ja evangeeliumi jõud

Jee­sus er­gu­tab ot­si­ma es­malt Ju­ma­la rii­ki ja Tema õi­gust (Mt 6: 33). Meie pal­ve­ta­me ühes­koos ”sinu riik tul­gu” ja usu­me, et ”sinu pä­ralt on riik ja vägi ja au iga­ves­ti” (Mt 6: 10, 13).

Ühel meelel oma ligimestega

Piib­lis, eri­ti Pau­lu­se kir­ja­des, on pal­ju nõu­an­deid ja soo­vi­tu­si ini­mes­te­va­he­liks suht­le­mi­seks. Meid õpe­ta­tak­se suh­tu­ma sõbra­li­kult, mõist­valt ja pika mee­le­ga. Meie Va­bas­ta­ja omalt poolt rõhu­tab li­gi­me­se ar­mas­ta­mist.