Piib­li ju­tus­tus Joo­se­pist ja ta ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest. Inim­li­kult mõel­des oleks Joo­se­pil ol­nud põhjust ol­la oma ven­da­de vas­tu karm ning tun­da nen­de vas­tu mee­le­ki­be­dust. Ven­nad olid müünud Joo­se­pi or­jaks Mid­ja­ni mees­te­le, kaup­mees­te­le, mistõt­tu ta sat­tus lõpuks Egip­tu­se vang­las­se.

Joo­sep koh­tus oma ven­da­de­ga uu­es­ti al­les pik­ka aja pä­rast, kui nad tu­lid Egip­tu­ses­se toi­du jä­re­le. Vaa­rao oli se­ad­nud Joo­se­pi ter­ve Egip­tu­se va­lit­se­jaks, tema üle­san­deks oli ol­nud ko­gu­da vil­ja näl­ja-aas­ta­te ta­ga­va­raks.

Joo­sep sai see­lä­bi või­ma­lu­se oma ven­da­de­le kät­te maks­ta. Seda ta siis­ki ei tei­nud. Ta nägi toi­mu­nus süga­vat mõtet ja Ju­ma­la ju­ha­tust. Joo­sep ütles oma ven­da­de­le: ”Aga nüüd är­ge kur­vas­ta­ge ja är­gu süttigu teil ise­kes­kis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säi­li­ta­mi­seks lä­ki­tas Ju­mal mind ee­le. – – See­pä­rast Ju­mal lä­ki­tas mind teie ee­le kind­lus­ta­ma tei­le jä­rel­tu­li­jaid maa peal ja hoid­ma teid elus, pää­se­mi­seks pal­ju­de­le. Nii­siis ei ole teie mind lä­ki­ta­nud siia, vaid Ju­mal.” (1Ms 45: 5–8.)

Joo­sep an­dis an­deks

oma süda­mes

Ven­nad tõid Egip­tu­ses­se ka oma isa Jaa­ko­bi ning ter­ve pere jäi sin­na ela­ma. Pä­rast Jaa­ko­bi sur­ma hak­ka­sid ven­nad kart­ma, et Joo­sep võib lõpuks nei­le nen­de kur­ja­de te­gu­de eest kät­te maks­ta. Tõe­nä­o­li­selt olid ven­nad juba Jaa­ko­bi elu­a­jal hir­mu­ga oo­da­nud seda pä­e­va, kui Jaa­kob su­reb. Oma hir­mus saat­sid ven­nad Joo­se­pi­le sõnumi, kus nad to­e­tu­sid oma isa sõna­de­le: ”Su isa an­dis käsu, en­ne kui ta suri, ja ütles: ”öel­ge Joo­se­pi­le nõnda: An­na ome­ti an­deks oma ven­da­de üle­as­tu­mi­ne ja patt, et nad sul­le on kur­ja tei­nud!” See­pä­rast an­na siis nüüd an­deks oma isa Ju­ma­la su­las­te üle­as­tu­mi­ne!” (1Ms 50: 16–17.)

Ven­nad olid usk­li­kud me­hed ja mõist­sid, et nad olid va­les­ti käi­tu­nud. Nad te­ad­sid, et Joo­se­pil on pal­ju võimu ning et ta saaks nen­de elu väga ras­keks teha. Nad olid siis­ki il­maa­e­gu kart­nud, sest Joo­sep oli juba and­nud nei­le oma süda­mes an­deks.

Vas­ta­tes oma ven­da­de pal­ve­le, tõi Joo­sep väl­ja, et ei ole ini­me­se üle­san­deks kät­te ta­su­da; ai­nult Ju­ma­lal on ülemv­õim ko­hut mõis­ta. Ta ütles oma ven­da­de­le: „är­ge kart­ke! Kas mina olen Ju­ma­la ase­mik? Te mõtle­si­te küll mu vas­tu kur­ja, aga Ju­mal pöö­ras sel­le he­aks, et teha, mis tä­na­pä­e­val on­gi teh­tud: hoi­da pal­ju rah­vast elus. Ja nüüd är­ge kart­ke, mina toi­dan teid ja teie vä­e­teid lap­si!” (1Ms 50: 19–21.) See, et Joo­sep oli and­nud oma ven­da­de­le oma süda­mest an­deks, aval­dus ka ta te­gu­des, kui ta hoo­lit­ses oma ven­da­de pe­re­de eest.

Koh­tu­mi­ne Kris­tu­se mee­le­ga

Võib öel­da, et Joo­se­pil oli ”Kris­tu­se meel” (Fl 2: 5–8). Ta ei taht­nud ta­su­da hal­ba hal­va­ga, vaid ta tah­tis ar­mu an­da ja jul­gus­ta­da. Usu kau­du sai Joo­sep aru, et ka tema oli ise pal­ju an­deks saa­nud Ju­ma­lalt ning et ka kõik ta aja­li­kud va­rad olid Ju­ma­la kin­gi­tud.

Nii Joo­sep kui ka ta ven­nad olid ol­nud Ju­ma­la koo­lis. Ven­nad olid pi­da­nud en­nast alan­da­ma ja oma kur­je te­gu­sid an­deks pa­lu­ma. Nen­de sõna­des ei ilm­ne­nud enam sel­list ülbust, nagu aas­taid ta­ga­si sel­lel väl­jal, kus nad sun­di­sid oma ven­da or­ja­kaup­mees­te­ga kaa­sa mi­ne­ma.

An­deks pa­lu­mi­ne ja -and­mi­ne ei ole tih­ti pe­a­le liht­ne. Ju­ma­la rii­ki ot­siv ini­me­ne peab mi­ne­ma kit­sast vä­ra­vast, et sis­se saa­da (Mt 7: 13). Sama moo­di on iga­pä­e­va­se mee­le­pa­ran­du­se­ga: pat­tu lan­ge­nud Ju­ma­la lap­sel ei ole ala­ti liht­ne en­nast alan­da­da, et an­deks pa­lu­da.

An­deks and­mi­ne on mõni­kord väga ras­ke. Kui ini­me­ne ei suu­da an­deks an­da oma li­gi­me­se­le, on oht, et südant val­dab ki­bes­tus, mil­lel on pal­ju eba­meel­di­vaid ta­ga­jär­gi. Sel­le tõttu on täh­tis pa­lu­da Ju­ma­lalt jõudu, et jõu­aks nii an­da kui ka an­deks pa­lu­da. Kui Ju­mal sel­les ai­tab, va­ba­neb süda ki­bes­tu­sest ja pa­tu­koor­mast. Sel­lest tu­leb rõõmus ja ar­mu­lik meel.