Ristimine on üks meie kiriku pühadest sakramentidest. See tehakse Kristuse käsu kohaselt: ”Ristige neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Käsk ristida on osa Jeesuse antud misjonikäsust: ”Tehke minu jüngriteks kõik rahvad.” Sellesse kuulub õpetuskäsk: ”Õpetage neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud.” (Mt 28:18–20.) Jeesuse jüngriks tehtud inimene tuleb ristida ja tunnistada kolmainsa Jumala omaks. Teda tuleb ka õpetada õpetuskäsu kohaselt.
Lapse ja täiskasvanu ristimine
Uus Testament räägib meile ristimistalitustest, kus ristiti kogu pere. Niisugused on muuhulgas lood Lüüdia ja tema perekonna ristimisest (Ap 16:14–15) ja Filipi vangivalvuri ja kogu tema pere ristimisest (Ap 16:30–34). Pere hulka arvati isa, ema, lapsed, kodus elavad sugulased ja teenijaskond. On tähtelepanuväärne, et juba algkristlaste ajal ristiti väga väikseid lapsi. Kirikuisa Origenes ütles oma ajal (KO 1948, 60): ”Kirik on saanud apostlitelt kombe ristida lapsi.”
Lapse usk
Meie Looja õnnistus annab meile lapsi. Nad on Piibli järgi ”Issanda annid”. Juba Vana Testamendi usklikud leidsid, et laps on juba ema üsas õnnistuse all (Ps 22:10–11). Laps saab armu läbi usu anni ja on päästetud Kristuse lepitustöö läbi. Piibli ilmutus on, et ”inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata” (Rm 3:28). Ka laps ei saa vagaks ilma usuta. Kui laps või täiskasvanu usub, loeb Jumal selle tema vagaduseks. Ristsetel võime imetleda lapse usku, mille Jeesus meile eeskujuks tõstis.
Mida on lapsel niisugust, et ta saab Jumala riiki? Jumala sõna järgi ei ole temas eneses midagi head. Temas on pärispatu mõjud. Niisiis ei või me seletada lapse kõlblikkust tema inimlike omadustega. Piibel ei anna siiski luba mõtelda, et laps oleks enne ristimist vaimulikus mõttes surnud. Kui oleks niimoodi, ei oleks Jeesus seadnud last usu eeskujuks. Laps on kõlbulik Jumala ees vagaks tegeva usu tõttu. Piibli järgi – ka luterliku tunnistuse kohaselt – on usk Püha Vaimu mõjutatud. Igaüks, kellel on Kristuse Vaim, on tema oma ehk usklik.
Laps on usu eeskuju juba sündides: ta on kaasosaline Vabastaja armus. Tema patud on lepitatud Kolgatal.
Ristimine on liit
Ristimist kutsutakse armuliiduks ja hea südametunnistuse liiduks. Ristimine õpetab ja tuletab Jumala lastele meelde, et nad on ühendatud surmasse koos Kristusega ja et nad tõusevad surnuist nagu Tema. Ristitu elu on rändamine uues Jumalale pühendatud elus (Rm 6:4–5 ). Jumala lapsed võitlevad usu läbi ristimise armuliidus. Ristsetel näeme selle liidu sõlmimist, kui Jumala sõna ja vesi ühinevad. Liit on Jumala poolt kindel. Ta tahab ise oma halastuse läbi meid hoida ja armastada. Ristimine ergutab meid koormat ja patut ära panema ja pesema oma sisemist elu veega, evangeeliumiga. Ristsetel paluvad vanemad, ristivanemad, vanavanemad ja lähedased, et ristitav saaks olla kaitstud ristimise liidus ja jõuaks kord taevasse.
Ristimise kohustus
Kuna ristimine on hea südametunnistuse liit, õpetab see meid säilitama usku ja head südametunnistust. Võitlemine hea südametunnistuse abil tähendab alati võitlust patu vastu ja meeleparandamist patust. Luther kirjutab järgides Kirja roomlastele, selle kuuenda peatüki salme: ”Mida tähendab siis niisugune veega ristimine? See tähendab, et vana Aadam meis peab igapäevase patukahetsuse ja meeleparanduse läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses igavesti Jumala ees.” (KO 1948, 59)
Ristituna Jumala koguduse hoius
Jumala kogudus kannab last ja hoiab teda armuliidus. On tähtis, et ristitu võib jääda Jumala koguduse saatjaskonda kogu eluajaks. Mitmed on kaotanud usu ja hea südametunnistuse, kui on eksinud maailma. Siis saab Jumala koguduse saatjaskonda ja päästetute hulka ainult meeleparanduse läbi. Usuga võib omandada vagaduse, mis kõlbab Jumala ees. Kui usu lamp säilib meie südames põlevana, saame kord kirkusse.
Tekst: Matti Kinnunen
Allikas: Vuosikirja 2006, Oikea ja väärä (Aastaraamat 2006, Õige ja väär)
Tõlge: Hannu Sulkala
Julkaistu vironkielisessä numerossa 16.11.2016
Blogit
Luetuimmat
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys