Abie­lu kuu­lub Ju­ma­la loo­mis­kor­da. Ju­mal lõi mehe ja nai­se vas­tas­ti­kus­se, võrdväär­ses­se, elu hoid­vas­se suh­tes­se. Abie­lus pole küsi­mus ai­nult Ju­ma­la mää­ra­tud kor­ral­du­sest, vaid ta on lu­ba­nud ka õnnis­ta­da abie­lu. Ju­ma­la õnnis­tu­se abil iga sõlmi­tud abie­lu täi­dab sel­le­le se­a­tud üle­san­net: vas­tas­ti­kust ühen­dust hoi­da. Abie­lus on või­ma­lus ko­ge­da elu suurt rik­kust ja an­di, las­te­ga kaas­ne­vat rõõmu, kas­va­mi­se imet.

Usk­li­ke­na abi­kaa­sa­de­na ko­ge­me vaim­set ühen­dust ja ta­hak­si­me rän­na­ta oma kut­su­mu­se­le vas­ta­valt. Usu­me, et mõju­ta­tud Ju­ma­la ar­mas­tu­sest on meil hin­gest tahe hoi­da head, aga ini­mes­te­na ko­ge­me või­me­tust ja jõu­e­tust mit­me­tes elu­jär­ge­des.

Vas­tu sinu südant

Iga ini­me­ne, juba oma idus Ju­ma­la tun­tud, on het­ke vas­tu ema südant. Loo­mis­töö ime, sündi­mi­ne, täi­tub ning ema süli kait­seb elu al­gu­ses­se. Sündime in­te­rakt­si­oo­ni­suh­tes­se, mis vas­tab näl­ja­le, külmale, va­lu­le ja vä­si­mu­se­le.

Iga ini­me­ne igat­seb tei­se­le lä­he­da­le nii nagu ku­na­gi laps ema­le sülle. See on ini­me­se loo­mu­lik va­ja­dus. Meie va­ja­me teist ini­mest ja­ga­ma elu­ko­ge­mu­si. Oma abi­kaa­sa on pa­ri­mal ju­hul sel­li­ne ini­me­ne, kel­le­ga sünnib tun­ne koh­tu­mi­sest ja juu­re­so­le­kust. Sünnib ühen­du­se ko­ge­mus, mil­le abil ini­me­ne võib veen­du­da sel­les, et ta on väär­tus­lik, täh­tis ja ar­mas­ta­tud.

Sa­la­dus on suur

Kris­tu­se ja ko­gu­du­se va­he­list su­het on võrrel­dud mehe ja nai­se va­he­li­se abie­lu­suh­te­ga: “‘See­pä­rast jä­tab mees maha oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le, ja need kaks saa­vad üheks.’ See sa­la­dus on suur: ma rää­gin Kris­tu­sest ja ko­gu­du­sest.” (Ef 5:31–32.) Abie­lus on või­ma­lik õppida Ju­ma­la põhi­mist ta­het: „Ar­mas­ta Is­san­dat, oma Ju­ma­lat, kogu oma süda­me­ga ja kogu oma hin­ge­ga ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõis­tu­se­ga, ning oma li­gi­mest kui iseen­nast!” (Lk 10:27.)

Sõlmi­des abie­lu sõlmime lii­tu tei­se ini­me­se­ga. Se­o­me en­nast ja lu­ba­me pal­ju. Loo­mis­het­ke alu­sel ini­me­sel on sel­le­le loo­mu­lik va­ja­dus. Lu­ba­dus kok­ku ühi­ne­da, soov saa­da üheks, ava­li­kus­ta­tak­se, kin­ni­ta­tak­se ja õnnis­ta­tak­se lau­la­tu­sel. Lu­ba­me ar­mas­ta­da tei­ne­teist kuni surm meid la­hu­tab. Elu koos abi­kaa­sa­ga, osu­ta­des tei­se­le tä­he­le­pa­nu, ol­les tei­se­le aland­lik, an­nab mei­le või­ma­lu­se ol­la kui Ju­ma­la pilt, kui ar­mas­tu­se va­hend. Abie­lu ei tu­gi­ne ai­nult ar­mas­tu­se tun­de­le, vaid see on lu­ba­dus ning põhi­neb taht­mi­se­le.

Need kaks saa­vad üheks

Pau­lus õpe­tas: “Nõnda pe­a­vad me­hed­ki ar­mas­ta­ma oma nai­si nagu isee­ne­se ihu. Kes oma naist ar­mas­tab, ar­mas­tab iseen­nast. Kee­gi pole ju ku­na­gi vi­ha­nud isee­ne­se ihu, vas­tu­pi­di, ta toi­dab ja hel­li­tab seda nii nagu Kris­tus ko­gu­dust. – – See­pä­rast jä­tab mees maha oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le, ja need kaks saa­vad üheks.” (Ef 5:28–29, 31.)

Meie usu põhjal on mehe ja nai­se suhe abie­lus võrdväär­ne. Kris­tus on sel­les mehe ja nai­se ühine pea. Vai­mu­li­ku, vaim­se ja ke­ha­li­se ühen­du­se ko­ge­mi­ne on ta­ot­le­mist väärt. See nõuab meilt sõna­kuu­le­li­kust Ju­ma­la sõnale ja taht­mist ol­la aland­lik abi­kaa­sa­le. Üheks saa­dak­se siis, kui su­hel­dak­se vas­tas­ti­kumõ­ju eri­ne­va­tel ta­san­di­tel. Sel­leks on vaja sõnu, keelt, kõrvu, mee­li, taht­mist kuu­la­ta ja kuul­da, taht­mist sõna­de­ga väl­jen­da­da iseen­nast. See on väga komp­leks­ne asi.

Peet­rus õpe­tas abi­kaa­sa­sid: “Nii nagu Saa­ra oli Aab­ra­ha­mi­le kuu­le­kas, “hüüdes teda isan­daks”. Teie ole­te saa­nud Saa­ra las­teks, kui te tee­te head. – – Nõnda­sa­mu­ti, me­hed, ela­ge mõist­valt nai­se­ga kui nõrgema ast­ja­ga. Osu­ta­ge nais­te­le aus­tust nagu elu ar­mu­an­ni kaas­pä­ri­ja­te­le, et teie pal­ve­tel po­leks ta­kis­tu­si.” (1Pt 3:6–7.)

Ka­he­o­sa­li­se­na

Ühena ela­mi­ne nõuab abi­kaa­sa­delt tei­se ar­mas­ta­mist nii nagu iseen­nast, aus­ta­mist, aland­lik­kust, usal­dust ja ava­meel­sust. On täh­tis, et mõle­mad või­vad va­balt väl­jen­da­da oma ar­va­mu­si, va­ja­du­si ja tun­deid. Tei­se ini­me­se li­gi­dal ela­mi­ne pe­aks ole­ma nii tur­va­list, et võik­si­me väl­jen­da­da ka ras­ke­na lei­tud tun­deid, nagu mu­ret, hir­mu ja viha. Kok­kupõr­ge­te ja lah­kar­va­mus­te pa­ran­da­mi­seks va­ja­me an­deks pa­lu­mist ja an­deks and­mist. Kui me usu­me evan­gee­liu­mi, ko­ge­me uue ala­mi­se ar­mu ja saa­me jõudu rää­gi­da as­jast nii kaua, et mõlema meel va­ba­neb tõdes.

Va­he­pe­al abi­kaa­sa­de lah­kar­va­mu­sed või­vad viia vaim­ses­se ja füüsi­li­ses­se vä­gi­val­da või sel­le oh­tu. Ar­mu­ka­de­dus, ahis­tus, ko­ge­mu­sed üksin­du­sest ja ma­sen­dus või­vad väl­jen­da­da seda, et as­ju pole jää­dud pii­sa­valt pal­ju mõtlema ja läbi võtma. Abi ot­si­mi­ne teis­te usk­li­ke või kut­se­li­se­lis­te nõus­ta­ja­te kä­est väl­jen­dab taht­mist ol­la Ju­ma­la sõnale sõna­kuu­le­lik, taht­mist hoi­da en­nast ja teist.

Kui mõle­mal abi­kaa­sal on taht­mi­ne tu­gev­da­da su­het, on see või­ma­lik ka olu­kor­da­des, mis tun­du­vad ras­ked. Abi­kaa­sa­suh­te loo­mu­lik­ku elu­tees­se kuu­lub eri­ne­vaid pe­ri­oo­de. Tõe­li­ses­se elu­part­ner­lu­ses­se?? pää­se­tak­se mõni­kord ki­vist rada rän­na­tes. Part­ner­lu­ses­se kuu­lub tõe­li­ne, aus­tav juu­re­so­lek, aland­li­kus, usal­dus ja ava­meel­sus.

Ilus keel on nagu lil­led väl­jal. Pa­re­mat hom­set luu­ak­se täna he­a­taht­li­kul vas­tas­tikmõ­jul. Sel­le­ga on se­o­ses ka Piib­li õpe­tus Vai­mu vil­ja­dest: “Aga Vai­mu vili on ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, us­ta­vus, ta­sa­dus, ene­se­va­lit­sus (Gl 5:22–23).

Tekst: Rit­va Vat­jus

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2012, Ju­ma­lan val­ta­kun­ta muut­tu­vas­sa ajas­sa (Ak­tu­aal­ne 2012, Ju­ma­la riik muu­tu­vas ajas)

Tõlge: An­na Va­ta­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016