Puhkepäeva õnnistus

Ini­me­ne va­jab puh­kust. Ju­mal kin­kis ini­me­se­le puh­ke­pä­e­va õnnis­tu­seks ja rõõmuks. Käsu „Sa pead püha­pä­e­va pühit­se­ma” kõige täht­sam sõnum on hin­ga­mis­pä­e­va pühit­se­mi­ne. Saa­me hin­getõm­be­ae­ga ar­gie­lu kii­rus­ta­mi­sest ja ra­hu­ne­da, et kuu­la­ta Ju­ma­la sõna.

Üksteise tähelepanemine on armastusega teenimine

Li­gi­me­se aus­ta­mi­ne on väär­tus, mida me nä­e­me ar­gie­lus. See tu­leb väl­ja meie kõnes, ar­va­mus­tes, te­gu­des ja suh­tu­mi­ses li­gi­mes­tes­se, üle­mus­tes­se, amet­ni­kes­se, va­lit­sus­se ja ühis­tes­se as­ja­des­se. Pra­e­gu rää­gi­tak­se pal­ju aus­tu­se puu­du­mi­sest. Va­he­te­va­hel tun­dub, et aus­ta­mi­ne on ma­dal­sei­sus. See teeb mu­ret pal­ju­de­le, kes tee­vad kas­va­tus­tööd.

Millest koosneb Jumala kogudus? Püha Vaim kutsub kokku ja kogub

Ühen­dus Püha Vai­mu­ga moo­dus­tab usk­li­kest ko­gu­du­se, mil­les­se Ju­mal kut­sub. Ju­ma­la ko­gu­dus pole mit­te aja­lik ins­ti­tut­si­oon või ühing, vaid usuü­hen­dus Jee­su­se Kris­tu­se ja teis­te usk­li­ke­ga. Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga koo­se­la­mi­ne an­nab süda­mes­se rõõmu ja rahu.

„Minule on antud kõik meelevald.”

Jee­sus lä­ki­tas jüngrid vii­ma evan­gee­liu­mi rõõmusõ­nu­mit kõi­gi­le rah­vas­te­le. Seda pääst­mi­se sõnu­mit saa­me üha eda­si viia − Püha Vai­mu vä­e­ga.

Mitte keegi ei tea Jeesuse teise tulemise hetke

Kris­tu­se tei­ne tu­le­mi­ne on Piib­lis kesk­selt esil. Jee­sus ütles, et seda het­ke ei tea kee­gi tei­ne kui Ju­mal. Ju­ma­la sõna ma­nit­seb jäl­gi­ma aja mär­ke ja ole­ma igal het­kel val­mis.

Sõnateenija

Sõna­tee­ni­ja ehk jut­lus­ta­ja üle­san­ne põhi­neb Jee­su­se kut­sel le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi. Need, kes us­ku­sid Jee­su­ses­se, said üle­san­deks le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi kõik­jal maa­il­mas. Ko­gu­dus kut­sub sõna­tee­ni­jaid en­da seest. Nen­de üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la sõna Piib­li alu­sel.

Juhtkiri: Jumal avab päästmise oma sõna läbi

Pu­das­jär­vi su­vi­se kok­ku­tu­le­ku loo­sun­giks olid jünger Too­ma­se sõnad Jee­su­se­le: „Minu Is­sand ja Ju­mal.” Usk­ma­tu Too­mas nägi Va­bas­ta­ja läbi-tor­ga­tud käsi ja tal­le ava­nes Ju­ma­la et­te­val­mis­ta­tud le­pi­tus­töö. Jee­su­se vas­tu­sest pee­gel­dus usu ole­mus: „Kas sa usud see­pä­rast, et sa oled mind näi­nud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usu­vad.” (Jh 20: 29)

Meid kõiki äratatakse

Ko­rin­tos oli elav linn, kus elu oli pa­tu­ne. Is­sand il­mus Pau­lu­se­le une­nä­os ja är­gi­tas Ko­rin­to­ses kuu­lu­ta­ma jul­gelt Ju­ma­la sõna.

Uus inimene

Oma kir­jas ko­los­las­te­le hoi­a­tas Pau­lus patu oh­tu­de eest ja tah­tis kir­gas­ta­da ko­los­las­te us­ku Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, et nad saak­sid jõudu ela­da Ju­ma­la tah­te ko­hast elu.

Suurim taevariigis

Jee­sus oli esi­mest kor­da kõnel­nud oma jüngri­te­le ees­seis­vast ras­kest kan­na­tu­se­teest. Tal tuli min­na Je­ruu­sa­lem­ma ja pal­ju kan­na­ta­da rah­va va­ne­ma­te, ülemp­reest­ri­te ja se­a­du­seõ­pe­ta­ja­te käes. Ta ta­pe­tak­se, aga kol­man­dal pä­e­val tõu­seb ta üles sur­nuist. Jee­su­se kõne tegi jüngrid mu­re­li­kuks. Tun­dub üsna eri­li­se­na, et vars­ti pä­rast seda hak­ka­sid jüngrid küsima Jee­su­se kä­est: ”Kes siis on suu­rim ta­e­va­rii­gis?”