Kir­jas efes­las­te­le on kesk­seks tee­maks krist­las­te ühen­du­se ja ühtsuse eest hoo­lit­se­mi­ne, mil­le ja­oks an­nab meie teks­ti kat­kend hul­ga prak­ti­li­si nõu­an­deid. Suu­rem osa Pau­lu­se ma­nit­sus­test on sel­ged, võib-ol­la ene­sestm­õis­te­ta­vad: rää­ki­ge tõtt, är­ge tülit­se­ge, ühtegi nur­ja­tut sõna är­gu tul­gu teie suust, jää­gu ki­be­dus, raev, viha, kisa, te­o­ta­mi­ne koos kogu kur­ju­se­ga teist kau­ge­le ee­ma­le. Kui need as­jad olek­sid tõe­poo­lest isee­ne­sest sel­ged ja liht­sad el­lu viia, va­e­valt oleks ol­nud vaja neid eral­di mai­ni­da.

Ka Jee­sus vi­has­tas

”Kui vi­has­tu­te, siis är­ge teh­ke pat­tu” (Ef 4: 26). Pau­lus er­gu­tab näi­ta­ma vi­has­ta­mi­se tun­net, nii et sel­le tun­de te­ki­ta­jast või­dak­se jõuda aren­da­vas­se vest­lu­ses­se. Vi­has­ta­mi­ne ei ol­nud võõras Kris­tu­se­le­gi. Piib­lis rää­gi­tak­se Kris­tu­se vi­has­ta­mi­sest, kui ta ajas ra­ha­la­e­na­jad temp­list ära ja kui ta vaid­les va­ri­se­ri­de­ga sel­le üle, kas he­a­te­ge­vus on lu­ba­tud hin­ga­mis­pä­e­val. ”Ja vaa­da­tes neid vi­ha­ga ja tun­des mee­le­här­mi nen­de süda­me­kan­gu­se pä­rast, ütles Jee­sus ini­me­se­le: ”Si­ru­ta käsi!” Ja too si­ru­tas, ja käsi sai jäl­le ter­veks.” (Mk 3: 5.)

Ühes küsit­lu­ses pä­ri­ti ini­mes­telt, mis on ar­mas­tu­se vas­tand. Pal­ju­des vas­tus­tes pee­ti vas­tan­diks mit­te viha, vaid ükskõik­sust. Ini­me­se ükskõik­su­se ja ar­mas­tu­se puu­du­mi­se va­he­le võib pan­na võrdus­mär­gi. Nii­su­gu­sest ar­mas­tu­se puu­du­mi­sest, mis on Ju­ma­la tah­te vas­tu, on meil näi­de juba Piib­li esi­mes­tel le­hekül­ge­del, kus Kain Ju­ma­la küsi­mu­se­le ”Kus on su vend Abel?” vas­tab: ”Ei mina tea. Kas ma olen oma ven­na hoid­ja?” Eri­ne­valt kui ükskõik­su­sest on vi­has­ta­mi­ne märk sel­lest, et tei­ne ini­me­ne on mul­le olu­li­ne. Siis­ki va­e­vab min­gi asi mei­e­va­he­li­ses suht­le­mi­ses ja seda on vaja sel­gi­ta­da, et meie ar­mas­tus ei pu­ru­neks.

”And­ke ükstei­se­le an­deks”

Vi­has­ta­mi­ne on prob­le­maa­ti­li­ne sel­le tõttu, et tih­ti tõu­seb see­juu­res esi­le meie ri­ku­tud ise­loom ja me haa­va­me oma li­gi­mest pa­ha­de sõnade, te­gu­de ja hoo­li­ma­tu­se­ga. Sel­le ta­ga­jär­jeks oleks ini­me­sest läh­tuv re­akt­si­oon hal­va­ga ta­su­da ja ti­ge­daks muu­tu­da. Kiri efes­las­te­le soo­vi­tab riiu ära lep­pi­da en­ne päi­ke­se­loo­jan­gut. See on ae­gu­ma­tu ja täh­tis nõu­an­ne. Nii­moo­di ei an­na me ku­ra­di­le või­ma­lust (Ef 4: 27) meid rik­ku­da ja Kris­tu­se ar­mas­tust meie süda­mest ee­ma­le tõrjuda.

Meie tekst lõpeb iga­le krist­la­se­le väga olu­li­se õpe­tu­se­ga, mis on hea juhtmõ­te iga meie elu­pä­e­va ja­oks: ”Ol­ge ükstei­se vas­tu lah­ked, ha­las­ta­jad, an­des­ta­ge ükstei­se­le, nii nagu ka Ju­mal on tei­le an­des­ta­nud Kris­tu­ses.” (Ef 4: 32.) Efe­so­se ko­gu­dust in­nus­ta­ti aus­ta­ma ai­nu­li­sust ja oma­va­he­list ar­mas­tust. Sel­les üle­san­des on kesk­sel ko­hal an­dek­sand­mi­se evan­gee­lium.

Ehk­ki Ju­ma­la sõna er­gu­tab kur­jast hoi­du­ma ja li­gi­me­se­le pa­ri­mat soo­vi­ma, ei suu­da me he­ast tah­test hoo­li­ma­ta Ju­ma­la tah­te­le kuu­le­tu­da. Sel­le tõttu va­jab Ju­ma­la laps roh­kelt an­dek­sand­mist, jõudu pa­lu­da ja us­ku­da an­deks. Kes on saa­nud pal­ju an­deks, ar­mas­tab pal­ju.

Tekst: PM

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2014

Tõlge: HS

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­nu­me­ros­sa 11.5.2016