Ar­mu­laud on sak­ra­ment ehk püha toi­ming, mil­les ühi­neb Ju­ma­la sõna ja näh­tav, konk­reet­ne ai­ne. Lu­ter­li­kus ki­ri­kus on sak­ra­men­ti­deks Kris­tu­se kä­su­ga se­o­tud ris­ti­mi­ne ja ar­mu­laud (Augs­bur­gi usu­tun­nis­tus). Viim­sel paa­sa­söö­maa­jal en­ne oma kan­nat­ta­mist ja sur­ma se­a­dis Jee­sus ar­mu­laua ning an­dis käsu sel­le an­de nau­ti­da (Mrk 14:12–25; 1Kr 11:23–26).

Sak­ra­ment on müstee­rium, mil­le tä­hen­dust ega mõju saa täi­e­li­kult ava­da ega ini­me­se aru­ga mõis­ta. Seda olu­li­sem on ol­la truu Kris­tu­se kä­su­le ja ar­mu­lau­as osa­le­da, kui püüda täi­e­li­kult aru saa­da ar­mu­laua tä­hen­du­sest. Piib­li ja usu läbi ava­neb ar­mu­laua osas mõnin­gaid vaa­te­nur­ki.

Teie kuu­lu­ta­te Is­san­da sur­ma

Kir­jas ko­rint­las­te­le kir­ju­tab Pau­lus ar­mu­lau­as osa­le­mi­sest: “Sest iga kord, kui te seda lei­ba söö­te ja ka­ri­kast joo­te, kuu­lu­ta­te teie Is­san­da sur­ma, kuni tema tu­leb.” (1Kr 11:26). Nõnda ar­mu­lau­as tun­nis­ta­tak­se usu Kris­tu­ses­se, kes on oma sur­ma­ga le­pi­ta­nud ini­mes­te pa­tud.

Pau­lus kir­ju­tab kui­das vää­ri­kal kom­bel ar­mu­lau­as osa­le­da: “Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob ene­se­le nuht­lust, kui ta ei an­na aru sel­lest ihust.” (1Kor. 11:29.)

Lut­her õpe­tab, et “kes on see, kes sel­le väe ja kasu osa­li­seks saab. See on lühi­dalt – – öel­dud, ini­me­ne, kes usub seda, mida sõnad ütle­vad ja en­da­ga kaa­sa too­vad” (Suur ka­te­kis­mus). Ar­mu­lau­as osa­le­mi­se eel­tin­gi­mu­seks ei ole tu­gev usk, ega sak­ra­men­tid põhine ini­me­se kõlblik­ku­se­le. Siis­ki tu­le­tab Ju­ma­la sõna mei­le meel­de ar­mu­laua püha­dust ning kui­das osa­le­da ar­mu­lau­as vää­ri­kal kom­bel. Ar­mu­lau­a­pal­ves ko­gu­dus pa­lub, et Isa saa­daks oma Püha Vai­mu, et me võtak­si­me ar­mu­laua an­nid vas­tu us­ku­des, et nau­tik­si­me ar­mu­laua an­de vää­ri­kal kom­bel ning et saak­si­me ar­mu­lau­ast jõudu ela­da oma­va­he­li­ses ar­mas­tu­ses.

Ühen­dus Kris­tu­se ihu­ga

Evan­gee­liu­mis rää­gi­tak­se, kui­das Jee­sus sõi koos eri­ne­va­te ini­mes­te­ga. Jee­su­se ajal ühes­koos söö­mi­ne oli täh­tis osa juu­ti­de kul­tuu­ri. Kuna toi­tu oli ta­va­li­selt vä­hev­õi­tu, kut­set kel­le­gi juur­de söö­ma pee­ti mär­ki­mis­väär­seks sõpru­sa­val­du­seks ning ühes­koos söö­mi­ne oli olu­li­seks koos­vii­bi­mi­seks et sõpru koh­tu­da. Kõige täht­sam ju­tus­tus ühi­sest söö­maa­jast on evan­gee­liu­mi­de kir­jel­dus viim­sest paa­sa­söö­maa­jast. Jee­sus oli oma jüngri­te­ga ko­gu­ne­nud söö­ma hap­ne­ma­ta lei­ba­de püha al­gu­seks ühi­se­le söö­maa­ja­le. Pä­rast paa­sa­söö­maa­e­ga se­a­dis Jee­sus ar­mu­laua. (Mrk 14:12–25; Lk 22:14–20; 1Kr. 11:17–29; Apt 2:42, 46.)

Ar­mu­lau­as ko­ge­tak­se ühen­dust en­ne kõige Kris­tu­se­ga, kes on lei­vas ja vei­nis ise ko­hal. “Õnnis­tu­se ka­ri­kas, mida me õnnis­ta­me, - eks see ole Kris­tu­se vere osa­dus? Leib, mida me mur­ra­me, - eks see ole Kris­tu­se ihu osa­dus? Et leib on üks, siis ka meie, pal­jud, ole­me üks ihu, sest me kõik saa­me osa sel­lest ühest lei­vast.” (1Kr 10: 16–17.) Al­ta­ri­lau­as saab ko­ge­da ühen­dust ja ar­mas­tust teis­te ar­mu­lau­a­lis­te­ga, aga ka juba siit il­mast lah­ku­nud usk­li­ke­ga.

See on minu ihu ja veri

Ar­mu­lau­a­pal­ve tuu­maks on ar­mu­laua se­ad­mis­sõ­nad. Se­ad­mis­sõ­na­de­ga mõel­dak­se Jee­su­se viim­sel paa­sa­söö­maa­jal öel­dud sõnu, mida evan­ge­lis­tid üles kir­ju­ta­sid. Ju­ma­la sõna, ar­mu­laua se­ad­mis­sõ­nad, tee­vad ta­va­li­sest lei­vast ja vei­nist ar­mu­lau­a­lei­ba ja -vei­ni. Ar­mu­lau­as on leib ja vein “Is­san­da Kris­tu­se tõe­li­ne ihu ja veri lei­vas ja vei­nis” (Suur Ka­te­kis­mus). See­ga pole leib ja vein ai­nult süümbool­selt Jee­su­se ihu ja verd. Tei­sest küljest ar­mu­laua an­nid ei muu­tu konk­reet­selt Kris­tu­se ihuks ja ve­reks. Nõnda nagu Jee­sus oli sa­mal ajal ini­me­ne ja Ju­ma­la Poeg, on ka leib ja vein sa­mal ajal nii lei­ba ja vei­ni kui ka Kris­tu­se ihu ja verd.

Pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks

Ar­mu­lau­as saab mee­nu­ta­da Jee­su­se le­pi­tus­tööd. Ar­mu­lau­as saa­me kin­ni­tust usu­le, et leib ja vein on Kris­tu­se ihu ja veri, mis on meie eest an­tud ja va­la­tud pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks.

Ar­mu­laud an­nab jõudu ja loo­tust Kris­tu­ses­se. See võib an­da jõudu veen­du­da pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest või jõudu le­pi­ta­da oma­va­he­li­si rii­du. Ka se­da­si on ar­mu­laud usu­e­lu ra­vit­sev söö­maa­eg.

Teh­ke seda minu mä­les­tu­seks

Jee­sus an­dis käsu süua ar­mu­laua an­de Tema mä­les­tu­seks. Ar­mu­lau­a­pal­ves tu­le­ta­tak­se meel­de Ju­ma­la häid pääs­te­töid: loo­mist, proh­ve­ti­te lu­ba­du­si sündi­vast Mes­si­ast ja lõpuks Jee­sust, kes on ise ar­mu­lau­as ko­hal.

Ar­mu­laud on tä­nu­söö­maa­eg, kus ülis­ta­tak­se Is­san­dat koos “ing­li­te ja kõigi pühade hul­ga­ga”. Ar­mu­lau­as oo­da­tak­se ka tä­nu­ga ükskord ta­e­vas koit­vat rõõmu ja he­a­meelt. Lõplik­ku ees­mär­ki tu­le­tab mei­le meel­de ka Jee­su­se sõnad esi­me­sel ar­mu­lau­al: “Mina ei joo siit­pe­a­le sel­lest vii­na­puu vil­jast kuni pä­e­va­ni, mil ma joon koos tei­e­ga uut oma Isa rii­gis” (Mt 26: 29).

Tekst: Ant­ti Koi­vis­to

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2013, Siu­naus (Ak­tu­aal­ne 2013, Õnnis­tus)

Tõlge: Sini Kat­ves

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016