Joosep kohtas armulikult oma vendi

Piib­li­lu­gu Joo­se­pi ja tema ven­da­de koh­tu­mi­sest Egip­tu­ses on ilus kir­jel­dus ar­mu­lik­ku­sest ja an­dek­sand­mi­sest.

Ärge mõistke hukka – halastage

Vä­he­sed mõtle­vad, et nad mõis­ta­vad tei­si ini­me­si huk­ka. Meil ini­mes­tel on siis­ki kal­du­vus an­da hin­nan­guid, se­al­hul­gas üksteist mõtle­ma­tult huk­ka mõis­ta.

Jumala lapseks lihtsa usuga

Usk­li­kud ini­me­sed jät­ka­vad veel­gi Jee­su­se poolt oma jüngri­te­le an­tud üle­san­net ning kuu­lu­ta­vad ”mee­le­pa­ran­dust pat­tu­de an­dek­sad­mi­sest”. Usk­li­ku­de­le ini­mes­te­le on an­tud vo­li­tus an­da pa­tud an­deks. Sel­lest saa­me lu­ge­da Jo­han­ne­se evan­gee­liu­mi 20. pe­atü­kist: ”Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud.”

Amos tõlkis oma koduküla kokkutulekul

– Usk toob süda­mes­se rahu ja pat­tu­de an­dek­sand­mi­se. Tun­nen ka ar­mas­tust, mis ühen­dab kõiki, kes usu­vad sa­ma­moo­di, rää­gib Amos Pag­nam.

Pöörduge ja elage

Patt on halb asi. See ri­kub ära ar­mas­tu­se. See la­hu­tab ini­me­se Ju­ma­last ja li­gi­me­sest. He­se­kiel kir­ju­tab: ”Kui õige pöör­dub oma õi­gu­sest ja teeb üle­ko­hut ning nen­de pä­rast su­reb, siis ta su­reb oma üle­koh­tu pä­rast, mida ta on tei­nud.” (Hs 18:26.)

Jumala headus kutsub meeleparandusele

Kut­seid on mit­me­su­gu­seid. Osa neist jär­gi­tak­se, aga mõni­kord tu­leb mi­da­gi va­he­le. Ta­va­li­selt val­mis­tu­tak­se pe­oks kut­se saat­jat aus­ta­des.

Meeleparanduse ristimine

Ris­ti­ja Jo­han­nes oli tee­ra­ja­ja. Ta val­mis­tas Jee­su­se­le teed ini­mes­te süda­mes­se, jut­lus­ta­des: ”Pa­ran­da­ge meelt, sest ta­e­va­riik on lä­he­dal!” (Mt 3 :1–3)

Meeleparandus on tähtis asi

Sel­le lehe ar­tik­lid rää­gi­vad mee­le­pa­ran­du­sest ja ar­must. Need mõle­mad on kris­tiu­sus väga olu­li­sed. Mul­le en­da­le said need eri­ti lä­he­das­teks um­bes kümme aas­tat ta­ga­si. Olin kas­va­nud usk­li­kus ko­dus, aga oma pat­tu­de tõttu olin lan­ge­nud ebaus­ku.

Vastastikus abikaasade vahel

Abie­lu kuu­lub Ju­ma­la loo­mis­kor­da. Ju­mal lõi mehe ja nai­se vas­tas­ti­kus­se, võrdväär­ses­se, elu hoid­vas­se suh­tes­se. Abie­lus pole küsi­mus ai­nult Ju­ma­la mää­ra­tud kor­ral­du­sest, vaid ta on lu­ba­nud ka õnnis­ta­da abie­lu. Ju­ma­la õnnis­tu­se abil iga sõlmi­tud abie­lu täi­dab sel­le­le se­a­tud üle­san­net: vas­tas­ti­kust ühen­dust hoi­da. Abie­lus on või­ma­lus ko­ge­da elu suurt rik­kust ja an­di, las­te­ga kaas­ne­vat rõõmu, kas­va­mi­se imet.

Eluaegne abielu

Jee­sus ütles: ”Kas te ei ole lu­ge­nud, et loo­mi­se al­gul tegi Loo­ja ini­me­se me­heks ja nai­seks ja ütles: See­pä­rast jä­tab mees oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le ja need kaks saa­vad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Ju­mal on ühte pan­nud, seda är­gu ini­me­ne la­hu­ta­gu!” (Mt 19:46.)