Ki­rik­li­kus kee­le­ka­su­tu­ses ni­me­ta­tak­se sak­ra­men­ti­deks ta­li­tu­si, mida ko­ge­tak­se eri­li­selt täht­sa­teks ja püha­deks. Pii­bel ei rää­gi sak­ra­men­ti­dest mi­da­gi, ning eri­ne­va­tes ki­ri­ku­kon­da­des on eri­ne­vad ar­va­mu­sed sak­ra­men­ti­de ar­vu koh­ta. Ka­to­li­kus ja õi­geu­su ki­ri­kus on seit­se sak­ra­men­ti, re­for­mat­si­oo­ni ki­ri­ku­tes aga ai­nult kaks: ris­ti­mi­ne ja ar­mu­laud. Re­for­mat­si­oo­ni ki­ri­kud ehk pro­tes­tant­li­kud ki­ri­kud lo­e­vad sak­ra­men­ti­deks neid, mis põhi­ne­vad Jee­su­se ot­se­se­le se­ad­mi­se­le ning kä­su­le.

Kuul­tav ja näh­tav sõna

Sak­ra­men­ti­de­le ise­loo­mu­lik joon on näh­tav ai­ne. Neid ni­me­ta­tak­se Ju­ma­la näh­ta­vaks sõnaks. Ju­mal lõi al­gu­ses kõik ai­nuük­si oma sõnaga. Ka ini­me­se usk tu­leb sõna kuul­mi­se kau­du. Ju­ma­la sõnas jät­kub jõudu nii mä­ge­de lii­gu­ta­mi­seks kui ka ini­me­se südame murd­mi­seks. Sõna on Ju­ma­la näh­ta­ma­tu töö­riist. Ka sak­ra­men­ti­des, ris­ti­mi­ses ja ar­mu­lau­as, kaas­neb Ju­ma­la sõna. Mõle­mas on li­saks ka näh­tav ai­ne. Ris­ti­mi­ses on sel­leks vesi, ar­mu­lau­as leib ja vein.

Lut­her õpe­tas, et vesi il­ma Ju­ma­la sõnata on pal­jas vesi, aga kui Ju­ma­la sõna kaas­neb vee­ga, saab sel­lest ar­mu­ri­kas elu vesi. Sa­ma­moo­di võib ütel­da, et leib ja vein il­ma Ju­ma­la sõnata on pal­jas leib ja vein, aga kui Ju­ma­la sõna kaas­neb nen­de­ga, saab lei­vast ja vei­nist Kris­tu­se ihu ja veri. Va­bas­ta­ja ise on näh­ta­ma­tu­na aga tõe­li­se­na kaa­sas ris­ti­mi­ses ning ar­mu­lau­as. Näh­ta­va­te va­hen­di­te kau­du ja­gab ta ise mei­le oma ar­mu. Sak­ra­men­did on sa­la­tud, ime­li­sed ning inim­m­õis­te­le aru­saa­ma­tud. Väl­jas­pool sak­ra­men­ti ei ole ai­ne­tes üle­loo­mu­lik­ku jõudu. Ik­ka­gi peab nen­des­se suh­tu­ma aus­ta­valt.

Piib­li liht­sa õpe­tu­se jär­gi tu­leb Ju­ma­la sõna kuu­lu­ta­da kõi­gi­le, aga sak­ra­men­te ja­ga­da nei­le, kes on Ju­ma­la sõna vas­tu võtnud ning kes sel­les­se usu­vad. Jee­su­se ma­nit­su­se pe­a­le kuu­lu­ta­sid apost­lid kõi­ge­pe­alt evan­gee­liu­mi ning pä­rast seda ris­ti­sid nad neid, kel­le süda­me­tes Püha Vaim oli us­ku ära­ta­nud. Ar­mu­lau­da­gi ei ka­e­tud alg­ko­gu­du­des kõi­ge­le rah­va­le, vaid sel­le ümber said kok­ku usk­li­kud ini­me­sed. Sak­ra­men­te ka­su­ta­tak­se õi­ges­ti, kui neid v õe­tak­se vas­tu us­ku­des. Sa­mas on nad kui us­ta­vu­se van­ded, sest nen­de va­hen­du­sel kin­ni­tab Ju­mal, et ta on us­tav ning ha­las­tav pa­tu­se ini­me­se vas­tu. Nõnda kin­ni­tab ta meie us­ku ning an­nab mei­le jul­gust ning loo­tust.

Mõni­kord ar­va­tak­se, et ini­me­se pääst­mi­ne põhi­neks sak­ra­men­ti­de­le. Sak­ra­men­ti­de puu­du­mi­ne aga ke­da­gi ei ka­o­ta. Al­les nen­de põlga­mi­ne ka­o­tab. Ju­ma­la sõna jär­gi ei tee sak­ra­men­did mit­teusk­li­kust usk­lik­ku, ka võib ris­ti­tud oma usust loo­bu­da. Sel­li­ne ini­me­ne peab meelt pa­ran­da­ma. Ju­mal on pa­tu­se vas­tu ha­las­tav, ega ka­het­se­jalt tohi kee­la­ta pat­tu­de an­dek­sand­mist.

Kui­das suh­tu­me püha­des­se as­ja­des­se?

Sak­ra­men­did on pühad ta­li­tu­sed, mis tä­hen­dab, et ar­mu­laud pole mit­te ha­ri­lik söö­mi­ne või joo­mi­ne ega ris­ti­mi­ne pole mis­ta­hes pe­se­mi­ne. Sak­ra­men­ti­de püha­du­sel tu­leks ka­jas­tu­da ka kee­lep­ruu­gis. Ar­mu­lau­a­vei­ni vas­tuvõt­mi­ne ning al­ko­ho­li tar­bi­mi­ne on eri­ne­vad as­jad, kui­gi ar­mu­lau­a­vein ta­va­li­selt on­gi al­ko­ho­li­si­sal­du­se­ga.

Ris­ti­mi­ne on tee­le­mi­ne­ku sak­ra­ment, mida te­hak­se ai­nult üks kord. Ar­mu­laud on aga tee­kon­na sak­ra­ment, mida saab vas­tu võtta kasv­õi iga päev. Piib­lis pole kum­ma­gi sak­ra­men­di ja­oks an­tud va­nu­se­pii­ri, ja kom­bed va­hel­du­vad. Pa­ras va­nus ja õige kom­me on ai­nult meie mõte­tes ja tu­le­neb meie tra­dit­si­oo­nist. Lap­se ris­ti­mi­ne ja täis­kas­va­nu ris­ti­mi­ne on ühe­väär­sed, sa­mu­ti pole va­het sel­lel kas ris­ti­tak­se vett pähe va­la­des või vee al­la va­ju­ta­des.

Va­ne­mad või­vad oma lap­si ar­mu­lau­a­ga ki­ri­kus­se kaa­sa võtta. Lap­sed või­vad tul­la ka ar­mu­lau­a­le. Te­ge­mist on ju Ju­ma­la pe­re­rah­va söö­maa­ja­ga. Kui las­te ar­mu­laud tun­dub kum­ma­li­ne, võib pa­lu­da, et last õnnis­ta­tak­se. Kas lap­se­le saab soo­vi­da pa­re­mat kui ”Is­san­da Jee­su­se Kris­tu­se arm, Isa Ju­ma­la ar­mas­tus ja Püha Vai­mu osa­dus ol­gu koos si­nu­ga”? Las­te­le tu­leb õpe­ta­da ar­mu­laua tä­hen­dust liht­sal vii­sil, kasv­õi nõnda: Jee­sus ise on siin ligi, kui­gi me teda ei näe. Ta kin­ni­tab meie us­ku.

Tekst: Yr­jö Tala

Al­li­kas: Vuo­si­kir­ja 2006, Oi­kea ja vää­rä (Aas­ta­raa­mat 2006, Õige ja väär)

Tõlge: Ul­la Van­ha­ta­lo

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016