Kõik see on patt, mis ini­mest Ju­ma­last la­hu­tab – ühesõ­na­ga kõik see, mis saa­dab oh­tu ela­va usu. Juba lugu pat­tu­lan­ge­mi­sest tu­le­tab meel­de, et patt ei pruu­gi su­gu­gi ala­ti kur­ja­na pais­ta. Ta ah­vat­leb, veet­leb ja pe­tab. Ka he­a­de ja mõist­li­ke­na näi­vad as­jad või­vad ek­si­tee­le juh­ti­da. Ju­ma­la ter­ven­dav arm õpe­tab lah­ti ütlema ju­ma­la­kart­ma­tu­sest ja il­ma­li­kest hi­mu­dest (Tt 2: 11–12).

Pau­lus tu­le­tas meel­de, et Ju­ma­la arm õpe­tab oo­ta­ma ”õndsa loo­tu­se täi­tu­mist ning suu­re Ju­ma­la ja meie Pääst­ja Jee­su­se Kris­tu­se kir­ku­se il­mu­mist” (Tt 2: 13). Ar­mu­e­van­gee­lium pu­has­tab meelt ka il­ma­li­kust vai­must. Au ta­e­vas kui ees­märk saab kir­kaks.

Arm õpe­tab ka usk­ma­tut

Kõik on ku­na­gi ol­nud lap­sepõl­veu­sus, aga mõned on ka­o­ta­nud oma usu hin­ge­va­en­la­se pet­mi­se pä­rast. Piib­li jär­gi tõmbab Ju­mal oma he­a­du­se­ga ini­me­si en­da poo­le (Rm 2: 4). Usk­ma­tu ini­me­ne võib tun­da Ju­ma­la kõne­tust näi­teks loo­du­ses, elu­saa­tus­tes või süda­me­tun­nis­tu­ses. Need ei juhi aga teda rahu ja pääst­mi­se juur­de, kui ta ei leia Ju­ma­la rii­ki ja ela­vat us­ku.

Mei­le on an­tud vas­tu­tav üle­san­ne ol­la maa­il­mas Kris­tu­se lä­ki­tus­kir­ja­deks (2Kr 3:3). Ei ole ükskõik, kui­das me seda üle­san­net täi­da­me. Kris­tu­se ar­mas­tus ja tema ees­ku­ju ko­hus­ta­vad meid lä­he­ne­ma usk­ma­tu­le ini­me­se­le alt­poolt, ar­mas­tu­se­ga. Mit­me va­en­la­se süda­me­tun­nis­tus on är­ga­nud, kui ta on saa­nud ta­ga­si­teel ko­ge­da Ju­ma­la ar­mas­tust usk­li­ke poolt.

Tei­salt on või­ma­lik va­les­ti aru saa­da ar­mas­ta­vast lä­he­ne­mis­vii­sist usk­ma­tu­te­le. Pal­ju­de vai­mu­li­ke lii­ku­mis­te hul­gas on unus­ta­tud tõde, mis käib koos ar­mu­ga (Jh 1: 4; Tt 1: 2). Kas mit­te ar­mas­tus ei ko­hus­ta hoi­a­ta­ma li­gi­mest oh­tu­dest, mis on se­o­ses Ju­ma­la taht­mi­se vas­ta­se elu­ga? Usk­ma­tu ini­me­se õige koht­le­mi­ne ei tä­hen­da seda, et meil tu­leks he­aks kii­ta ta va­led elu­kom­bed ehk õpe­tus­li­kud vää­ra­ru­saa­mad. Tõe­li­ne ar­mas­tus on see, et me püüame lei­da nii­su­gu­sed sõnad ja te­gut­se­mis­vii­sid, mis õpe­tak­sid teda pa­tust ja usk­ma­tu­sest ära pöö­ra­ma.

Ju­ma­la rii­gi sõnum ei kõlba mit­te ku­na­gi kõi­gi­le, aga är­ka­nud süda­me­tun­nis­tu­se­ga ini­me­si on ik­ka veel. Me saa­me va­balt rää­ki­da as­ja­dest nii nagu me ko­ge­me ja usu­me. (Rm 1: 16; 1. Pt 3: 15.)

Vaga Ju­ma­la ar­must

On va­bas­tav mä­le­ta­da, et me kõlbame Ju­ma­la­le ai­nult ar­must. Tee ta­e­vas­se ei ava­ne mei­le meie en­di te­gu­de pä­rast. Õndsaks saa­mi­ne tä­hen­dab, et usu läbi Ju­ma­la ar­must mõis­te­tak­se süüdlane va­baks, mida ta ei ole ise väl­ja tee­ni­nud (Rm 3: 23–26). Meie koh­tuot­su­se kan­nab ase­kan­na­ta­ja, Jee­sus, kes tuli maa pe­a­le sel­leks, et tee­ni­da tei­si ja an­da oma hing kõi­ki­de eest.

Ju­ma­la laps on Jee­su­se le­pi­tus­töö tõttu va­bas­ta­tud patu ahe­laist. See va­ba­dus ei tä­hen­da siis­ki va­ba­dust teha pat­tu. Kui apos­tel Pau­lus kuu­lu­tas Ju­ma­la ar­mu, tu­le­tas ta sa­mas meel­de seda, et usk­lik ei taha ela­da pa­tus (Rm 5: 20–6: 2). Meie nõrka­de­na sa­tu­me siis­ki pat­tu, aga ta­ha­me siis rik­ku­mist ära pa­ran­da­da. Mee­nu­ta­me Is­san­da sõnu apost­li­le: ”Sul­le pii­sab minu ar­must, sest nõtru­ses saab vägi täi­e­li­kuks!” (2Kr 12: 9.)

Tekst: Ila­ri Kin­nu­nen

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2010, Eri­lai­si­na mut­ta sa­ma­nar­voi­si­na

Tõlge: AS