Kõik see on patt, mis inimest Jumalast lahutab – ühesõnaga kõik see, mis saadab ohtu elava usu. Juba lugu pattulangemisest tuletab meelde, et patt ei pruugi sugugi alati kurjana paista. Ta ahvatleb, veetleb ja petab. Ka heade ja mõistlikena näivad asjad võivad eksiteele juhtida. Jumala tervendav arm õpetab lahti ütlema jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest (Tt 2: 11–12).
Paulus tuletas meelde, et Jumala arm õpetab ootama ”õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist” (Tt 2: 13). Armuevangeelium puhastab meelt ka ilmalikust vaimust. Au taevas kui eesmärk saab kirkaks.
Arm õpetab ka uskmatut
Kõik on kunagi olnud lapsepõlveusus, aga mõned on kaotanud oma usu hingevaenlase petmise pärast. Piibli järgi tõmbab Jumal oma headusega inimesi enda poole (Rm 2: 4). Uskmatu inimene võib tunda Jumala kõnetust näiteks looduses, elusaatustes või südametunnistuses. Need ei juhi aga teda rahu ja päästmise juurde, kui ta ei leia Jumala riiki ja elavat usku.
Meile on antud vastutav ülesanne olla maailmas Kristuse läkituskirjadeks (2Kr 3:3). Ei ole ükskõik, kuidas me seda ülesannet täidame. Kristuse armastus ja tema eeskuju kohustavad meid lähenema uskmatule inimesele altpoolt, armastusega. Mitme vaenlase südametunnistus on ärganud, kui ta on saanud tagasiteel kogeda Jumala armastust usklike poolt.
Teisalt on võimalik valesti aru saada armastavast lähenemisviisist uskmatutele. Paljude vaimulike liikumiste hulgas on unustatud tõde, mis käib koos armuga (Jh 1: 4; Tt 1: 2). Kas mitte armastus ei kohusta hoiatama ligimest ohtudest, mis on seoses Jumala tahtmise vastase eluga? Uskmatu inimese õige kohtlemine ei tähenda seda, et meil tuleks heaks kiita ta valed elukombed ehk õpetuslikud väärarusaamad. Tõeline armastus on see, et me püüame leida niisugused sõnad ja tegutsemisviisid, mis õpetaksid teda patust ja uskmatusest ära pöörama.
Jumala riigi sõnum ei kõlba mitte kunagi kõigile, aga ärkanud südametunnistusega inimesi on ikka veel. Me saame vabalt rääkida asjadest nii nagu me kogeme ja usume. (Rm 1: 16; 1. Pt 3: 15.)
Vaga Jumala armust
On vabastav mäletada, et me kõlbame Jumalale ainult armust. Tee taevasse ei avane meile meie endi tegude pärast. Õndsaks saamine tähendab, et usu läbi Jumala armust mõistetakse süüdlane vabaks, mida ta ei ole ise välja teeninud (Rm 3: 23–26). Meie kohtuotsuse kannab asekannataja, Jeesus, kes tuli maa peale selleks, et teenida teisi ja anda oma hing kõikide eest.
Jumala laps on Jeesuse lepitustöö tõttu vabastatud patu ahelaist. See vabadus ei tähenda siiski vabadust teha pattu. Kui apostel Paulus kuulutas Jumala armu, tuletas ta samas meelde seda, et usklik ei taha elada patus (Rm 5: 20–6: 2). Meie nõrkadena satume siiski pattu, aga tahame siis rikkumist ära parandada. Meenutame Issanda sõnu apostlile: ”Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!” (2Kr 12: 9.)
Tekst: Ilari Kinnunen
Allikas: Ajankohtaista 2010, Erilaisina mutta samanarvoisina
Tõlge: AS
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys