JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Sõnateenija

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
2.4.2014 0.00

Juttua muokattu:

1.1. 23:15
2020010123150720140402000000

Sõna­tee­ni­ja ehk jut­lus­ta­ja üle­san­ne põhi­neb Jee­su­se kut­sel le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi. Need, kes us­ku­sid Jee­su­ses­se, said üle­san­deks le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi kõik­jal maa­il­mas. Ko­gu­dus kut­sub sõna­tee­ni­jaid en­da seest. Nen­de üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la sõna Piib­li alu­sel.

Sõna­kuu­lu­tus Ju­ma­la ko­gu­du­ses põhi­neb suu­re töö­and­ja, Jee­su­se kä­sul: „Min­ge kõik maa­il­ma, kuu­lu­ta­ge evan­gee­liu­mi kogu loo­du­le.” (Mk 16: 15) Evan­gee­liu­mi jut­lus­ta­mi­se üle­san­ne an­ti nei­le, kes us­ku­sid Is­san­das­se Jee­su­ses­se, jär­gi­sid teda ja olid osa­li­sed Vai­must, mil­le Jee­sus lä­ki­tas oma apost­li­te­le. Iga usk­lik on ka pra­e­gu osa ku­ning­li­kust prees­ter­kon­nast, kel­le üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la suu­ri te­gu­sid. (1Pt 2: 9)

Ko­gu­du­se kut­se

Pe­a­le üldise preest­ri­a­me­ti on Ju­ma­la ko­gu­dus läbi ae­ga­de kut­su­nud en­da seest ven­di tee­ni­ma ka jut­lus­ta­ja ame­tis­se. Nii­moo­di saa­de­ti töö­le näi­teks Bar­na­bas ja Sau­lus An­ti­oo­ki­as­se (Ap 13: 2–3). Ti­mo­te­os sai sel­le ar­mu­an­ni ja üle­san­de siis, kui „va­ne­mad proh­ve­ti­te sõnade alu­sel” pa­nid käed tema pea pe­a­le. (1Tm 4: 14)

Läh­te­punkt jut­lus­ta­ja üle­san­des­se kut­su­mi­ses on see: „Meil on sel­le­sa­ma usu Vaim, mil­lest on kir­ju­ta­tud „Ma usun, see­pä­rast ma rää­gin”, siis mei­e­gi usu­me ja ka rää­gi­me.” (2Kr 4: 13)

Mis­su­gu­seid ven­di se­a­tak­se jut­lus­ta­jaks?

Pau­lus kir­jel­dab Ti­mo­te­o­se­le pi­kalt, mis­su­gu­seid oma­du­si ja os­ku­si ko­gu­du­se üle­vaa­ta­jaks kut­su­ta­val peab ole­ma (1Tm 3: 2–7). See kir­jel­dus on ka tä­na­pä­e­val nõu­an­deks, kui jut­lus­ta­jaid kut­su­tak­se:

„Ko­gu­du­se üle­vaa­ta­ja peab ole­ma lait­ma­tu, ühe­nai­se­mees, kai­ne, mõõdu­kas, kom­be­kas, küla­lis­lah­ke ja osav õpe­ta­ma, kes ei ole joo­mar ega kak­le­ja, vaid lee­be, ra­hupü­üd­lik ja ra­ha­hi­mu­ta.

Kes oma pe­ret häs­ti ju­ha­tab ja kel­le lap­sed ela­vad kuu­le­ku­ses ja kõi­gi­ti vää­ri­kalt. Sest kui kee­gi ei os­ka ju­ha­ta­da oma pe­ret, kui­das ta võib kan­da hoolt Ju­ma­la ko­gu­du­se eest?

Ta är­gu ol­gu ka vast­pöör­du­nu, et ta ei lä­heks up­sa­kaks ega lan­geks sama süü sis­se kui ku­rat. Tal peab ole­ma hea tun­nis­tus ka neilt, kes on väl­jast­poolt ko­gu­dust, et ta ei lan­geks hur­ju­ta­mi­se al­la ega ku­ra­di sil­mu­ses­se.”

Jut­lus­ta­jaks se­ad­mi­ne

Les­ta­dius­las­te ära­tu­se al­gu­sa­e­ga­del jut­lus­ta­jaks se­ad­mi­se kom­bed muu­tu­sid. La­es­ta­dius kut­sus en­da­le abi­li­si es­malt õpe­tus­tööd te­ge­ma, pä­rast ka jut­lus­ta­ma. Hil­jem oli kom­beks, et kui ko­gu­du­ses pan­di tä­he­le mõne usu­ven­na so­bi­lik­ke oma­du­si, pa­lu­ti tal kok­ku­tu­le­kul „oma usu üles tun­nis­ta­da”.

Al­gu­sest pe­a­le on ol­nud täh­tis, et jut­lus­ta­ma kut­suks just oma ko­gu­dus, kes tun­neb seda ven­da häs­ti. Sama põhimõt­te alu­sel te­gut­se­tak­se ka pra­e­gu. Ko­ha­li­ku ra­huü­hen­du­se vas­tu­ta­jad aru­ta­vad as­ja kõi­ge­pe­alt oma­va­hel ja pä­rast seda kõne­a­lu­se isi­ku­ga. Mõni­kord võib nen­del vest­lus­tel tõus­ta esi­le nii­su­gu­seid põhjusi, mil­le alu­sel jut­lus­ta­jaks pa­lu­tud isik võib kut­sest keel­du­da.

Ko­gu­dus kut­sub üles ja lä­ki­tab jut­lus­ta­jad. Uu­si jut­lus­ta­jaid ei pe­aks kut­su­ma olu­kor­ras, kus ko­gu­du­ses esi­neb kok­kupõr­keid ja õpe­tu­se­ga se­o­tud lahk­he­li­sid. Isi­kut, kes ise ta­ot­leb jut­lus­ta­jaks, ei pe­aks sel­les­se üle­san­des­se pa­lu­ma. On täh­tis, et ko­gu­dus oleks jut­lus­ta­jaks pa­lu­mi­se suh­tes üksmeel­ne.

Kuu­lu­ta sõna

Jut­lus­ta­ja, sõna­tee­ni­ja, on Ju­ma­la sõna tee­ni­ja. Tal tu­leb tut­vu­da püha Piib­li­ga ja tee­ni­da kuu­la­jaid sel­lest kin­ni hoi­des. Oleks hea, kui jut­lus­ta­jaks väl­ja­pa­ku­tud isik oleks uu­ri­nud Piib­lit ja tun­neks sel­le sisu juba en­ne, kui ta sel­le üle­san­de saab. Ko­gu­du­sel tu­leb mee­les pi­da­da, et täht­sai­mad kri­tee­riu­mid jut­lus­ta­ja pu­hul on isik­lik usk ning sel­le kau­du ava­tud usu mõist­mi­ne ning huvi ja kur­si­so­le­mi­ne Is­san­da sõnaga.

Jut­lus­ta­ja üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la sõna. Pau­lu­se nõu­an­ne Ti­mo­te­o­se­le on ühe­selt tõlgen­da­tav: „Kuu­lu­ta sõna.” (2Tm 4: 2) Ta mõtles seda sõna, mil­le juur­de juba proh­ve­tid jäid siis, kui „nad olid saa­nud oman­da­da Is­san­da sõna”. Apost­lid kuu­lu­ta­sid evan­gee­liu­mi Kris­tu­sest, apel­lee­ri­des pi­de­valt Vana Tes­ta­men­di kir­ju­tis­te­le. Evan­geel­se lu­ter­li­ku usu ja tun­nis­tu­se alus on Pii­bel. See on usu ja elu kõrgeim ju­hend. Sel­le­pä­rast on meie krist­lu­se vana kom­me, et lo­e­tud teks­ti kä­sit­le­tak­se salm-sal­milt seda Piib­li­ga se­le­ta­des, ik­ka veel tur­va­li­ne.

Iga jut­lus­ta­ja on ol­nud ku­na­gi al­ga­ja ning tund­nud üle­san­de ees kõhklust ja kar­tust, ise­gi või­me­tust. On täh­tis, et tei­sed jut­lus­ta­jad ja kogu ko­gu­dus jul­gus­taks ja õnnis­taks al­ga­jat. On ee­lis, kui noo­rel jut­lus­ta­jal on to­eks kee­gi ko­ge­mus­te­ga vend, kel­le­ga ta võib teks­ti tõlgen­da­mi­sest va­balt mõtteid va­he­ta­da. Pau­lus rõhu­tas, et igal jut­lus­ta­jal on oma an­nid.

Tee­ni­mis­kor­raks et­te val­mis­tu­des on Sõna uu­ri­mi­seks hea pe­a­le Piib­li ka­su­ta­da ka se­le­ta­vaid te­o­seid ning muud Piib­li aja­lu­gu ja teks­ti­maas­tik­ku sel­gi­ta­vat ma­ter­ja­li. Jut­lus peab põhi­ne­ma Piib­lil. Piib­lit ta­sub lu­ge­da ka mui­du kui vaid jut­lust et­te val­mis­ta­des.

Jut­lus­ta­ja isik­lik usu­e­lu

Jut­lus­ta­ja ei saa jut­lus­ta­mi­se­ga õndsaks. On täh­tis, et ka ta ise jääb vaik­seks, et sõna kuu­la­ta. Sõna­tee­ni­ja va­jab se­da­sa­ma tee­ni­mist, mida iga krist­la­ne saab Ju­ma­la ko­gu­du­se ar­mu­hoo­lit­su­ses: sõna kuu­la­mist ja lu­ge­mist, pal­vet, ühen­dust ko­gu­du­se­ga, Is­san­da püha ar­mu­lau­da ja pih­ti­mist.

Kui jut­lus­ta­ja jääb ise hoo­lit­su­sest il­ma, hak­kab see vä­he­haa­val ka­jas­tu­ma ka tema kuu­lu­tu­ses. Hool­da­ma­tust var­ja­tes võib jut­lus­ta­ja sat­tu­da käsu-se­a­du­se al­la. Siis ei ole tema kõnes enam kuul­da Hea Kar­ja­se häält, vaid Ju­ma­la sõna töö­riis­tad on muu­tu­nud piit­saks, mis nüpel­dab oma ek­si­nud ar­mu-lap­si.

Mõni­kord jut­lus­ta­ja ka va­bas­ta­tak­se üle­san­dest. Ot­su­se sel­le koh­ta teeb ko­gu­dus, kes on sel­le jut­lus­ta­ja üle­san­des­se kut­su­nud. Jut­lus­ta­jal ei sobi ühe­pool­selt te­a­ta­da kõrva­le­as­tu­mi­se koh­ta üle­san­dest, mil­les­se teda on kut­su­tud. Jut­lus­ta­ja on või­nud ise koh­ku­must või pa­ha­meelt ära­ta­da oma elu või õpe­tus­te­ga. Siis on üle­san­dest va­bas­ta­mi­ne hin­ge­hoi­u­li­ne toi­me­tus nii as­ja­o­sa­li­se jut­lus­ta­ja kui ka ko­gu­du­se ja­oks. Üle­san­dest va­bas­ta­mi­ne ei tohi ol­la ka­ris­tus ega ka võimu ka­su­ta­mi­se va­hend. Kui jut­lus­ta­ja ajab oma as­jad kor­da, pee­tak­se teda ik­ka oma arm­saks ven­naks. See ei tä­hen­da siis­ki au­to­maat­selt seda, et teda kut­su­tak­se uu­es­ti jut­lus­ta­jaks.

Ko­gu­du­se ko­hus­tu­si

Kuu­la­jal on se­o­ses jut­lus­ta­ja­ga oma ko­hus­tu­sed. Va­nad usk­li­kud on tih­ti õpe­ta­nud, et sõna kuu­la­ma ei pe­aks tu­le­ma mõel­des „Küll see vend os­kab”. Kuu­la­jal tu­leks uu­ri­da jut­lus­ta­jat, küll mit­te vigu ot­si­des, vaid ter­velt kaa­lu­des, kas vend rää­gib Ju­ma­la sõnu.

Apos­tel tu­le­tas meel­de, et ko­gu­du­se üle­san­ne on pa­lu­da jut­lus­ta­ja eest, et te­ma­le an­taks aru­kust, kui ta avab suu, jul­gelt te­a­da an­da evan­gee­liu­mi sa­la­dust (Ef 6: 19–20). Jut­lus­ta­jad on isee­ne­ses sama pa­tu­sed kui ka kuu­la­jad. Pe­a­le muu pa­tu­ri­ku­tu­se on neil ka jut­lus­ta­ja üle­san­de­ga se­o­tud kiu­sa­tu­sed, nagu „teks­ti­kiu­sa­tu­sed” ja ah­vat­lu­sed vale au püüdmise jä­re­le.

Meid tee­ni­tak­se

Sõna­tee­ni­ja on ka hin­ge­hool­da­ja, kes kuu­lab li­gi­mes­te kur­vas­tu­si ja mu­re­sid, „rõõmus­tab rõõmut­se­ja­te­ga ning kur­vas­tab kur­vas­ta­ja­te­ga”. Tema võib te­gut­se­da ka pi­hii­sa­na. Nõnda tee­nib ta Kris­tu­se ar­mas­tu­se­ga ja pe­seb ususõp­ra­de jal­gu meie Is­san­da ees­ku­ju jär­gi. (Jh 13: 12–17)

„Kris­tu­se ko­gu­dus ei raja us­ku jut­lus­ta­jas­se ega tema an­di­des­se, vaid Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, kes on tee ja tõde ja elu.” (Jh 14: 6). Kok­ku­tu­le­ku­tel kuu­lu­ta­tak­se tih­ti väl­ja: „Nüüd tee­nib meid meie vend…” See on häs­ti öel­dud. Jut­lus­ta­ja on Sõna tee­ni­ja. Jee-sus an­dis sel­le koh­ta näi­te: „Nii nagu Ini­me­se Poeg ei ole tul­nud, et las­ta en­nast tee­ni­da, vaid et ise tee­ni­da ja an­da oma elu lu­naks pal­ju­de eest.” (Mt 20: 28)

Tekst: Erk­ki Piri

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat 2012

Tõlge: L. N.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014.

10.12.2024

Voimistakaa uupuneet kädet, vahvistakaa horjuvat polvet, sanokaa niille, jotka sydämessään hätäilevät: ”Olkaa lujat, älkää pelätkö. Tässä on teidän Jumalanne!” Jes. 35:3–4

Viikon kysymys