Mis tun­ne on töö­ta­da Aaf­ri­ka ra­huü­hen­du­ses? Togo rah­vu­sest jut­lus­ta­ja Ni­co­las Deh rää­gib oma tööst jut­lus­ta­ja­na ja krist­lu­se töö juu­ru­ta­mi­sest Lää­ne-Aaf­ri­kas­se.

Togo rah­vu­sest Ni­co­las Deh on mis­jo­ni­rei­sil Lää­ne-Aaf­ri­kas Se­ne­ga­li, Gam­bia ja Gui­nea rii­ki­des.

Deh on juba mit­meid aas­taid töö­ta­nud jut­lus­ta­ja­na To­gos, kus oli eel­mi­sel ke­va­del ühek­sa ko­ha­lik­ku sõna­tee­ni­jat. Sel aas­tal on plaa­nis ol­nud kut­su­da neid neli juur­de.

” To­gos käib ko­ha­lik mis­jo­ni­töö nii, et iga kuu kol­mel nä­da­la­va­he­tu­sel pe­a­me me jut­lus­ta­jad kok­ku­tu­le­kuid mõnes Togo piir­kon­nas”, kir­jel­dab Deh oma üle­san­net.

Ehi­tus­mees lei­dis usu Root­sist

Oma ar­gi­töös töö­tab Ni­co­las Deh ehi­tu­sa­lal. Tal on mees­kond, kes ehi­tab maja vun­da­men­tist kuni sis­se­ko­li­mi­se­ni. Ta­va­li­se­mi­ni toi­mub see nii, et tel­li­ja mu­ret­seb ma­ter­ja­lid ja Deh kor­ral­dab töö­ta­jad ja vas­tu­tab ehi­ta­mi­se eest.

Ni­co­las Deh põge­nes oma ko­du­maa eba­kind­lu­se eest Root­sis­se 1990ndate al­gu­ses. Ta ot­sis süda­me­tun­nis­tu­se­le rahu mit­me­test usu­suun­da­dest, ja lõpuks lei­dis ta tee va­na­les­ta­dius­las­te hul­ka. Kui ta oli saa­nud mee­le­pa­ran­du­se ar­mu, naa­ses ta ko­du­maa­le To­gos­se te­a­ta­ma oma lei­ust. Sa­mas jät­kas ta suht­le­mist Root­si usk­li­ke­ga.

Kui Põhja-Amee­ri­ka usk­li­ke ka­tu­sor­ga­ni­sat­si­oon LLC alus­tas mis­jo­ni­töö­ga ja usk­li­ke te­gut­se­mi­ne Ke­ni­as kin­nis­tus, loo­di ühing ni­me­ga Eg­li­se Luthé­rien­ne La­es­ta­dien­ne du Togo ehk Togo Lu­ter­lik-Les­ta­dius­lik Ki­rik. Deh on sel­le ki­ri­ku ju­ha­tu­se esi­mees.

Tih­ti kok­ku­tu­le­ku­rei­si­del, va­he­pe­al ka ko­dus

Pe­a­le ko­ha­li­ku kok­ku­tu­le­ku­te­gut­se­mi­se osa­leb Nic­ho­las Deh paar kor­da ko­ha­li­ku gii­di ja tõlgina um­bes nä­da­la pik­ku­sel mis­jo­ni­rei­sil.

Pe­a­le sel­le on ta käi­nud mõnel kümne pä­e­va rei­sil min­gis Aaf­ri­ka rii­gis, kus kor­ral­da­tak­se kok­ku­tu­le­kuid.

”Al­gul tun­dus see töö­ko­gus minu nai­sest ras­ke­na, aga nüüd, kui lap­sed on kas­va­nud, on tal ko­dus­te töö­de­ga ker­gem.”

Ni­co­las ütleb, et ta on õppi­nud hin­da­ma ko­dus ole­mist, ja ta püüab ol­la pe­re­ga ka ar­gi­pä­e­va­del ning ühel nä­da­la­va­he­tu­sel kuus.

Tema abi­kaa­sa on Ce­ci­le Deh, ja neil on kuus last, kel­lest kõige noo­rem on vii­eaas­ta­ne.

Ot­se­seid kõne­sid, lih­vi­tuid nur­ki

Ni­co­las Deh soo­vib, et vas­tu­ta­va­tes üle­san­ne­tes töö­ta­vaid too­daks pal­ve­ga Ju­ma­la et­te ja nen­des­se suh­tu­taks an­des­ta­valt.

Ta kut­sub üles vest­le­ma ja oma mõtteid aval­da­ma.

”Va­he­pe­al võib juh­tu­da nii, et koo­so­le­kul kee­gi ei ütle oma ar­va­must ja siis hil­jem ka­e­bab, kui hal­vas­ti as­jad on kor­ral­da­tud.”

Deh mõtleb oma te­gut­se­mi­se­le tema töös ja oma are­ne­mi­se­le sel­les:

”Olen ko­ge­nud, et ta­ga­si­si­de and­mi­ne on olu­li­ne. Kui­das ma mui­de olek­sin saa­nud mär­ga­ta oma te­gut­se­mis­vii­se, mis on hal­vas­ti mõju­vad? Kui kee­gi kri­ti­see­rib, on või­ma­lus oma te­ge­vust pa­re­maks muu­ta”, ütleb ta.

”Va­rem või­bol­la re­a­gee­ri­sin üle, kui kart­sin, et min­gi töö­viis või asi rik­kuks Ju­ma­la rii­ki.”

Ras­ku­sed ai­ta­vad töös

Noor ja kas­vav ko­du­sii­on Lää­ne-Aaf­ri­kas ko­geb kas­va­mis­va­lu­sid.

”Eri­ti just nen­des Aaf­ri­ka maa­des olen ko­ge­nud, et va­hel vest­lus võib pöör­du­da üsna tõsi­seks. Va­ja­tak­se roh­kes­ti an­dek­sand­mist. Ma mõtlen, et ras­ku­sed, mil­le­ga me ole­me Togo ko­du­sii­o­nis har­ju­nud, ai­ta­vad meid vest­lus­tel teis­te rii­ki­de ko­gu­dus­te­ga.”

Deh’i jär­gi are­ne­mist on näha.

”Näeb väl­ja, et ka Gam­bi­as on Ju­mal tei­nud oma tööd ja ühine aru­saa­mi­ne on kas­va­nud. An­des­ta­mi­se ja ar­mu õhkkond kan­na­vad vil­ja.”

”Mär­kan Ju­ma­la tööd”

Deh on mär­ga­nud, et usu põhikü­si­mus­tes on veel pal­ju õppida.

”Kui mis­jo­ni­töö­le on saa­de­tud lää­ne­rii­ki­de esin­da­jaid, võib ko­ha­li­kel te­ki­da mõte, et sel­le gru­pi­ga lii­tu­des võiks saa­da ma­jan­dus­lik­ku kasu. Tu­leb ini­mes­te­le sõbra­li­kult öel­da, et Ju­ma­la riik ei ole mit­te söö­mi­ne ega joo­mi­ne, vaid et esi­teks on usk ja ini­me­si kut­su­tak­se usust osa saa­ma.

Läbi mit­me rii­gi kul­ge­nud mis­jo­ni­reis au­gus­tis pani Deh’i mõtlema, mida ta os­kab ja mil­le­ga ta saab hak­ka­ma.

”Nüüd kui reis on teh­tud, mär­kan, et Ju­mal on süda­meid et­te val­mis­ta­nud ja ava­nud oma sõna. Kui­gi olen õnne­lik, et Ju­mal on või­nud mind oma töös ka­su­ta­da, tõden, et kõige täht­saim on siis­ki see, et minu nimi on kir­jas elu raa­ma­tus.”

Ni­co­las Deh’i taus­tad: Mia Kaut­to, Han­na Ra­ti­lai­nen: Leid­sin Ju­ma­la rii­gi, SRK 2012

Tõlge: E H-K

Jul­kais­tu ees­tin­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä tam­mi­kuus­sa 2019