Ris­tiu­su esi­me­ne ne­lipü­ha tä­hen­das pääs­te­a­ja­loo pöör­de­punk­ti. Jee­sus avas oma jüngrite mõis­tu­se püha­dest kir­ja­dest aru saa­ma. Kir­ju­tus­te – Moo­se­se se­a­du­se, proh­ve­ti­te kir­ja­de ning psal­mi­de – en­nus­tu­sed läk­sid täi­de Püha Vai­mu väl­ja­va­la­mi­se­ga. Jüngrid said üle­san­de: „Tema ni­mel peab kuu­lu­ta­ta­ma mee­le­pa­ran­dust pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks kõigi rah­vas­te seas, ala­tes Je­ruu­sa­lem­mast.” (Lk 24:47.)

Kuu­lu­ta­tud rõõmusõ­num ülest­õus­nud Jee­su­se Kris­tu­se koh­ta hak­kas väga tu­ge­valt mõjuma. Peet­ru­se ne­lipü­ha­jut­lus, mis tu­gi­nes proh­ve­ti­te et­te­kuu­lu­tus­te­le, puu­du­tas vä­ge­valt kuu­la­ja­te süda­meid. Ju­ma­la Vaim pani pe­o­rah­vast küsima apost­li­te kä­est: „Mida me pe­a­me te­ge­ma, me­hed-ven­nad?” (Ap 2: 37.) Kolm­tu­hat kuu­la­jat võtsid Peet­ru­se kuu­lu­ta­tud sõna ”hea mee­le­ga” vas­tu ja us­ku­sid isik­li­kult evan­gee­liu­mis­se. Ris­ti­mi­se sak­ra­ment kin­ni­tas Peet­ru­se kuu­lu­tu­se sisu ning ühen­das us­ku­jad ko­gu­du­se­ga, sel­le pi­de­va hoo­lit­su­se al­la. Je­ruu­sa­lem­mas sündis uue le­pin­gu aja esi­me­ne ko­gu­dus. (Ap 2: 14–41.)

Mar­tin Lut­her on öel­nud, et Ju­ma­la sõna ei saa ole­mas­ki ol­la il­ma Ju­ma­la rah­va­ta. Oma sõna läbi on Ju­mal oma­de­ga pi­de­valt vas­tas­tik­ku se­o­tud. Sel­le vas­tas­tikmõ­ju vil­ja­na tek­kis ka Pii­bel, kir­ju­ta­tud Ju­ma­la sõna. Sa­la­jas on Ju­mal oma su­las­te­le rää­ki­nud oma Vai­mu kau­du: „Ii­al­gi pole ühtegi proh­ve­tien­nus­tust esi­le too­dud ini­me­se tah­tel, vaid Pühast Vai­must kan­tui­na on ini­me­sed rää­ki­nud, saa­des sõnumi Ju­ma­la kä­est.” (2Pt 1:21.)

Ju­ma­la sõna on ka­du­ma­tu aa­re

Ae­ga­de al­gu­ses lõi Ju­mal kõik oma sõnaga. Sa­mu­ti oma sõnaga ta kord sel­le maa­il­ma ka lõpe­tab. See meie maa­ilm sei­sab nii­siis pi­de­valt Tema sõna na­jal. Sel­le­pä­rast me või­me­gi ütel­da, et Ju­ma­la sõna on ka­du­ma­tu. Seda kin­ni­tas ka Jee­sus Kris­tus, õpe­ta­des: „Ta­e­vas ja maa hä­vi­vad, aga minu sõnad ei hävi.” (Mt 24: 35.)

Ju­ma­la sõna on mei­le ka­du­ma­tu aa­re, sest sel­les on Ju­mal mei­le en­nast il­mu­ta­nud. Meie Ju­mal ei ole kurd ega tumm. See, kes on meie sil­ma­de eest pei­de­tud, on ome­ti rää­kiv Ju­mal.

Kir­jas heeb­re­a­las­te­le on kol­main­sa Ju­ma­la kõnet kir­jel­da­tud nõnda: „Ju­mal, kes muis­te pal­ju kor­di ja mit­mel vii­sil rää­kis esi­va­ne­ma­te­le proh­ve­ti­te kau­du, on nüüd pä­e­va­de lõpul mei­le rää­ki­nud Poja kau­du, kel­le ta on se­ad­nud kõigi as­ja­de pä­ri­jaks, kel­le läbi ta on ka maa­il­mad tei­nud.” (Hb 1:1–2)

Uue tes­ta­men­di apos­tel Peet­rus võrdleb proh­vet­lik­ku sõna hä­ma­ras paist­va lam­bi­ga, mis val­gus­tab teed ja osu­tab suun­da (2Pt 1:19). Ju­ma­la sõna lamp val­gus­tab nii Ju­ma­la rah­va ühist teed ning ko­gu­du­se us­ku ja elu kui ka iga Ju­ma­la lap­se usupü­üd­lust. Seda val­gust ülis­tab ka psal­mi­kir­ju­ta­ja oma ko­ge­mu­se põhjal: „Sinu sõna on mu ja­la­le lam­biks ja val­gu­seks mu tee­ra­jal.” (Ps 119:105.) Sa­mu­ti ülis­tab ta õndsaks seda ini­mest, ”kel on hea meel Is­san­da Se­a­du­sest ja kes uu­rib ta Se­a­dust ööd ja pä­e­vad.” (Ps 1:2.)

Kris­tus on Piib­li Is­sand ja Ku­nin­gas

Vana tes­ta­men­di pu­na­seks nii­diks on tõo­tus Mes­sia, Kris­tu­se koh­ta. Uus tes­ta­ment rää­gib Ju­ma­la an­tud tõo­tus­te täi­de­mi­ne­kust Jee­su­ses Kris­tu­ses. Sel­le­le põhimõt­te­le vas­tas ka algk­rist­lik kuu­lu­ta­mi­ne. Seda on sel­ges­ti näha Uu­de tes­ta­men­ti üles­kir­ju­ta­tud apost­li­te jut­lus­test ning jut­lu­se­kat­ken­di­test. Sama põhimõ­te sai te­oks ka meie Is­san­da kuu­lu­tu­ses tema ava­li­ku te­gut­se­mi­se esi­mes­test het­ke­dest ala­tes.

Pii­bel on mõel­dud usu ja elu õpi­kuks. Jo­han­nes, nel­jan­da evan­gee­liu­mi­kir­ja kir­ju­ta­ja, põhjen­dab sel­le kir­ja lõpuo­sas oma kir­ju­tus­tööd: „Need on kir­ja pan­dud, et te usuk­si­te, et Jee­sus on Kris­tus, Ju­ma­la Poeg, ja et teil us­ku­des oleks elu tema ni­mes.” (Jh 20:31.)

Apos­tel Pau­lus tu­le­tab oma kir­jas Ko­rin­to­se krist­las­te­le meel­de, mis­su­gus­te tun­de­mär­ki­de­ga oli tema kuu­lu­ta­tud evan­gee­lium lä­he­ne­nud nei­le, kes sel­le usu­ga vas­tu võtsid: „Kui ma teie juur­de tu­lin, ven­nad, ei tul­nud ma eri­ti üleva kõne või tar­ku­se­ga kuu­lu­ta­ma tei­le Ju­ma­la sa­la­dust. Sest ma ot­sus­ta­sin te­a­da teie kes­kel ai­nuük­si Jee­su­sest Kris­tu­sest ja te­mast kui ris­ti­löö­dust.” (1Kr 2:1–2.)

Apost­li­te ning alg­ko­gu­du­se kuu­lu­ta­mi­se koh­ta on täh­tis mee­les pi­da­da seda, mis sel­gub Apost­li­te te­gu­de lõpust. Luu­kas kir­jel­dab seal, kui­das Pau­lus oma töö lõpu­a­jal „võttis vas­tu kõiki, kes tema juur­de tu­lid, kuu­lu­ta­des Ju­ma­la rii­ki ja õpe­ta­des tõde Is­san­dast Jee­su­sest Kris­tu­sest täi­es­ti ava­li­kult ja il­ma ta­kis­ta­ma­ta” (Ap 28:31).

Evan­gee­lium te­ki­tab us­ku

Meie krist­lu­se kuu­lu­tu­ses tsi­tee­ri­tak­se tih­ti Pau­lu­se room­las­te­le kir­ju­ta­tud kir­ja kümnen­da pe­atü­ki põhiõ­pe­tust: „Jä­re­li­kult, usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10:17) Mar­tin Lut­he­ri tõlke ko­ha­selt ”usk tu­leb jut­lus­ta­tud sõna kau­du”.

Sõna jut­lus­ta­mi­sel, evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­sel on eri­li­ne tä­hen­dus kui Püha Vai­mu töö­va­hend. Ju­ma­la rii­gist kuu­lu­ta­tud evan­gee­lium te­ki­tab us­ku seal, kus Ju­ma­la Vaim on val­mis­ta­nud ini­me­se südant seda usu­ga vas­tu võtma.

Kuu­lu­ta­mi­ne ei ole eraa­si, vaid Ju­ma­la ning tema ko­gu­du­se asi. Jut­lus­ta­ja te­gut­seb kui Ju­ma­la töö­kaas­la­ne ja Kris­tu­se saa­dik. Seda üle­san­net hoid­ma kut­sub ja lä­ki­tab ko­gu­dus. Kui Ju­ma­la Vaim ko­gu­du­se kau­du kut­sub ini­mest ko­gu­dust Ju­ma­la sõna kuu­lu­ta­mi­se­ga tee­ni­ma, ta­sub sel­le­le kut­se­le kuu­le­tu­da. Õpe­ta­gu meid apos­tel Pau­lu­se arut­lus evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­se üle: „Sest kui ma evan­gee­liu­mi kuu­lu­tan, ei saa ma sel­le­ga kii­del­da, kuna see ko­hus­tus on pan­dud mu pe­a­le, ja häda mul­le, kui ma evan­gee­liu­mi ei kuu­lu­ta!” (1Kr 9:16.)

Apos­tel Pau­lus rää­gib oma kir­ja­des „Uue tes­ta­men­di ame­tist” ning „le­pi­tu­sa­me­tist”. See amet on kõi­gil Ju­ma­la las­tel, sest nad on ku­ning­lik prees­ter­kond. Iga Ju­ma­la laps on oma usu alu­sel prees­ter. Iga usk­li­ku kut­su­mu­se­ga kaas­neb õhu­tus, „et te kuu­lu­tak­si­te tema kii­de­ta­vust, kes teid on kut­su­nud pi­me­du­sest oma ime­lis­se val­gus­se”. (1Pt 2:9)

Iga usk­li­ku süda­mes ja suus on see usu­jut­lus, mil­le­ga on või­ma­lik pa­tuor­ja Ju­ma­la las­te va­ba­dus­se pääs­ta. Iga usk­lik on se­a­tud nii­su­gu­se ame­ti pi­da­jaks. Pühas Vai­mus kuu­lu­ta­tud sõna, Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi kõige süga­vam tä­hen­dus on sel­les, et see te­ki­tab ini­me­se süda­mes usu ning lii­dab us­ku­ja Ju­ma­la pe­re­kon­na ehk ko­gu­du­se­ga, nagu ema hoo­le al­la.

Sõna koo­lis

Kir­ju­ta­tud või jut­lus­ta­tud sõna peeg­li ees võib ini­me­ne oma süüd Ju­ma­la ees tund­ma õppida. See siis­ki ei va­bas­ta ini­mest süükoor­ma alt. Sel­leks on vaja võtmete mee­le­val­da, mida Püha Vaim ka­su­tab Ju­ma­la oma­de kau­du. Sel­le se­a­du­se an­dis Jee­sus, ütel­des oma jüngri­te­le: „Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud, kel­le­le te pa­tud kin­ni­ta­te, nei­le on need kin­ni­ta­tud.” (Jh 20: 22–23.)

Mar­tin Lut­he­ri Väi­ke­se Ka­te­kis­mu­se usu­tun­nis­tu­se kol­man­da ar­tik­li ko­ha­selt va­jab krist­la­ne usu säi­li­ta­mi­seks Püha Vai­mu pi­de­vat tööd: Püha Vaim pühit­seb ja hoi­ab õi­ges usus nii üksi­kut krist­last kui ka kogu Ju­ma­la ko­gu­dust. Meie elu kõige täht­sa­ma as­ja, usu hoid­mi­ses on vaja ühen­dust Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga. Sel­lest ühen­du­sest rää­gib pä­ris lii­gu­ta­valt kir­jel­dus Je­ruu­sa­lem­ma alg­ko­gu­du­se koh­ta, mil­le Luu­kas on jät­nud Apost­li­te te­gu­des­se, esi­mes­se ki­ri­ku­a­ja­loos­se: „Aga ne­mad püsi­sid apost­li­te õpe­tu­ses ja osa­du­ses, lei­va­murd­mi­ses ja pal­ve­tes.” (Ap 2:42.)

See ide­aal­ne olu­kord oli ohus juba uue le­pin­gu al­ga­e­ga­del. Sel­le­pä­rast tu­le­tas apos­tel meel­de: „är­gem jät­kem una­rus­se oma ko­gu­du­se koos­käi­mist, nõnda nagu mõnel on kom­beks, vaid jul­gus­ta­gem sel­leks üksteist – ja seda enam, mida roh­kem te nä­e­te seda pä­e­va lä­he­ne­vat.” (Hb 2: 42.)

Sel­le apost­li õhu­tu­se ras­kus­punkt lan­geb ükstei­se jul­gus­ta­mi­se­le. Me te­a­me ko­ge­mu­se põhjal, kui­das meie hing ko­sub Ju­ma­la sõna kuu­la­tes. Evan­gee­lium toi­dab meie va­est hin­ge.

Tekst: Timo Rii­hi­mä­ki

Tõlge: SV

Al­li­kas: Kes­tää­kö per­he?, Ajan­koh­tais­ta 2009

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.