Ini­me­ne ei ole ku­na­gi suut­nud oma mõis­tu­se­ga aru saa­da Kõi­ge­vä­e­li­sest Ju­ma­last ja tema suu­ru­sest. Vana Tes­ta­men­di proh­vet Je­sa­ja kir­ju­tas: ”Tões­ti, sina oled en­nast var­jav Ju­mal, Iis­ra­e­li Ju­mal, Pääst­ja.” (Js 45: 15) Je­sa­ja kir­ju­tas ka: ”Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Is­sand. Sest ot­se­kui ta­e­vad on maast kõrge­mal, nõnda on minu teed kõrge­mad kui teie teed ja mõtted kõrge­mad kui teie mõtted.” (Js 55: 8−9)

Ini­me­ne võib Ju­ma­lat tund­ma õppida ai­nult nõnda, et Ju­mal en­nast tal­le il­mu­tab. Ju­mal kõne­tab ini­mest loo­du­ses, elu­saa­tu­ses ja rah­vas­te aja­loos (Rm 1: 20, Jh 9: 3, Ap 17: 26–27). Ta rää­gib mei­e­ga meie süda­me­tun­nis­tu­ses (Rm 2: 15). Eri­ti il­mu­tab Ju­mal en­nast ini­mes­te­le Pühas Piib­lis ja meie Va­bas­ta­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses (Hb 1: 1−3).

Usk­ma­tul ini­me­sel ei ole või­ma­lust õppida tund­ma Ju­ma­lat il­ma Ju­ma­la sõnata. Sel­le tõttu on Ju­mal and­nud ini­mes­te­le oma sõna. Püha Pii­bel on Ju­ma­la il­mu­tu­se kä­si­raa­ma­tuks. See peab ala­ti ole­ma usu ja elu kõige kõrgem juht (2Pt 1:19–21, Ps 119: 105).

Ini­me­ne saab rahu Ju­ma­las

Ju­mal ta­hab il­mu­ta­da en­nast ini­mes­te­le: ”Ma olen sind ar­mas­ta­nud iga­ve­se ar­mas­tu­se­ga, see­pä­rast jääb mu osa­dus si­nu­ga.” (Jr 31: 3) Ini­me­ne on ai­nus olend maa­il­mas, kes võib kuul­da Ju­ma­la häält, to­e­tu­da te­ma­le, ar­mas­ta­da ja tee­ni­da teda. See tu­le­neb sel­lest, et ini­me­ne on loo­dud Ju­ma­la näo jär­gi (1Ms 1: 27).

Ju­mal on tä­hen­da­nud, et ini­me­ne elab ühen­du­ses te­ma­ga. Sel­le­pä­rast saab inimsü­da rahu ai­nult Ju­ma­las (Mt 16: 26).

Ju­ma­la il­mu­tus ene­sest ei ole ai­nult ni­me­ki­ri Ju­ma­la­ga se­os­tu­va­test täht­sa­test as­ja­dest . See on eelk­õi­ge il­mu­tus sel­lest, mil­li­ne on tema püha ja vaga taht­mi­ne, kui­das ta suh­tub pa­tus­se ja mil­li­se pääst­mi­se pa­tust ja sur­mast on ta ini­mes­te­le val­mis­ta­nud.

Ju­mal ju­hib ja suu­nab

Pii­bel näi­tab, et Ju­mal ju­hib vii­mas­te ae­ga­de sündmusi (2Ts 2: 3−4). Kui maa­il­malõpp on lä­he­dal, aus­ta­vad ini­me­sed vä­hem Ju­ma­lat ja tema sõna (1Tm 4: 1; 2Tm. 3: 1−2). Ju­mal ja tema sõna ei ole muu­tu­nud ega muu­tu (1Pt 1: 25, Hb 13: 8).

Ini­me­ne on põhi­li­selt sama kui en­ne. Ta on ka te­ad­ma­tult täi­es­ti sõltuv oma Loo­ja hoo­lest. Ta on muu­tus­te kes­kel se­ga­du­ses, kar­dab ja on eba­kin­del. Ta igat­seb se­o­tu­se jä­re­le Loo­ja­ga, kui ta ise seda ka ei mõis­ta.

Kui­gi Ju­mal la­seb ek­si­tu­sel suu­re­ne­da (2Ts 2: 11), ta ka kut­sub ini­me­si ühtsus­se en­da­ga. Ta näi­tab oma jõudu loo­du­ses, kus Ju­ma­la töö­pä­ev jät­kub. ”Vaa­ta, mina teen hoo­pis uut: see juba tär­kab, kas te ei mär­ka?” (Js 43: 19). Ju­ma­la väe suu­rus ja ini­me­se väik­sus tu­le­vad esi­le ka ini­me­si hir­mu­ta­va­tes loo­dus­ka­tast­roo­fi­des (Hb 12: 26−27).

Meie Loo­ja suu­re­maid loo­mis­töö ime­sid ja elu kin­gi­tu­si on lap­se sündi­mi­ne – lap­se, kes on juba ala­tes si­gi­ne­mi­sest osa­du­ses Kris­tu­se le­pin­gu töö­ga usu kau­du. Usu­me ja tun­nis­ta­me, et ai­nult Ju­mal võib an­da elu ja tema võib ka sel­le ära võtta. Sel­le pä­rast kõne­tab ini­mest ka sur­ma­ga koh­tu­mi­ne.

Ju­mal te­a­dis meie elu­käi­ku juba en­ne, kui oli­me sündi­nud (Ps 139: 16). Sel­lest hoo­li­ma­ta on sa­ge­li ras­ke mõis­ta, et Ju­mal ju­hib meie ini­mes­te elu ja rah­vas­te aja­lu­gu, sest meie vaa­ta­me sündmusi väga lühi­ke­se aja jook­sul ja meie mõis­tus on pii­ra­tud.

Eri­ti ras­ke on akt­sep­tee­ri­da, et elu kat­su­mu­sed, näi­teks ras­ked hai­gu­sed või õnne­tu­sed, on Ju­ma­la an­tud as­jad. Usu kau­du võime tun­nis­ta­da Ju­ma­la tar­ga käe juh­ti­mist meie elus ja ka li­gi­mes­te elus. See tões­tab mei­le, et ta­sub us­ku­da Ju­ma­las­se ja to­e­tu­da tema abi­le. ”Sündigu sinu taht­mist möö­da” (Mt 6: 10) on ala­ti aja­ko­ha­ne pal­ve.

Usk sünnib evan­gee­liu­mist

Piib­li uu­ri­mi­ne ja lu­ge­mi­ne on väga täh­tis. Sel­lest hoo­li­ma­ta ei saa kee­gi va­gaks, Ju­ma­la­le kõlbe­li­seks, Piib­lit lu­ge­des, sest sel­leks va­ja­tak­se Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi. ”Usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10:17)

Kui Mar­tin Lut­her tõlkis Piib­lit, tõlkis ta sõna ”kuu­lu­tu­sest” sõnaga ”evan­gee­lium”. Usk sünnib evan­gee­liu­mist, mis on kuu­lu­tus pat­tu­de an­des­ta­mi­sest Jee­su­ses Kris­tu­ses. Seda evan­gee­liu­mit võib kuul­da ai­nult Ju­ma­la rii­gis. Nõnda jät­kub Kris­tu­se töö Püha Vai­mu töö­na tema ko­gu­du­ses (Ef 1:22−23).

Loo­dus­lik silm ja usk­ma­tus nä­e­vad ai­nult ko­gu­du­se inim­lik­ku raa­mi. Aga usu kau­du näeb ini­me­ne ar­mu­lik­ku ja vaga Ju­ma­lat, kes elab oma ko­gu­du­se kes­kel. Ka Jee­su­se aja usk­ma­tud ini­me­sed ei näi­nud, et nen­de kes­kel õpe­tas Ju­ma­la Poeg (Jh 1: 11, 14).

Ju­mal tut­vus­tab oma rii­ki ka pra­e­gu­se aja ini­mes­te­le (Js 2: 2). Meie pa­lu­me, et ini­me­sed tu­lek­sid kuu­la­ma Ju­ma­la sõna ja et Ju­mal ai­taks need mee­le­pa­ran­du­se kau­du oma rii­ki, sest väl­jas­pool Ju­ma­la ko­gu­dust ei ole pääst­mist.

Ju­ma­la lap­se­le on Piib­li sõna ja Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium ”ka­su­lik õpe­ta­mi­seks, noo­mi­mi­seks, pa­ran­da­mi­seks, kas­va­ta­mi­seks õi­gu­ses” (2Tm 3: 16). Evan­gee­lium on mei­le kõi­gi­le Ju­ma­la vägi (Rm 1: 16).

Tekst: Kim­mo Puo­li­tai­val

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2012

Tõlge: Ul­la Pauk­ku­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.