JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Jumal ilmutab ennast

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
20.11.2013 8.52

Juttua muokattu:

1.1. 23:14
2020010123142020131120085200

Ini­me­ne ei ole ku­na­gi suut­nud oma mõis­tu­se­ga aru saa­da Kõi­ge­vä­e­li­sest Ju­ma­last ja tema suu­ru­sest. Vana Tes­ta­men­di proh­vet Je­sa­ja kir­ju­tas: ”Tões­ti, sina oled en­nast var­jav Ju­mal, Iis­ra­e­li Ju­mal, Pääst­ja.” (Js 45: 15) Je­sa­ja kir­ju­tas ka: ”Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Is­sand. Sest ot­se­kui ta­e­vad on maast kõrge­mal, nõnda on minu teed kõrge­mad kui teie teed ja mõtted kõrge­mad kui teie mõtted.” (Js 55: 8−9)

Ini­me­ne võib Ju­ma­lat tund­ma õppida ai­nult nõnda, et Ju­mal en­nast tal­le il­mu­tab. Ju­mal kõne­tab ini­mest loo­du­ses, elu­saa­tu­ses ja rah­vas­te aja­loos (Rm 1: 20, Jh 9: 3, Ap 17: 26–27). Ta rää­gib mei­e­ga meie süda­me­tun­nis­tu­ses (Rm 2: 15). Eri­ti il­mu­tab Ju­mal en­nast ini­mes­te­le Pühas Piib­lis ja meie Va­bas­ta­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses (Hb 1: 1−3).

Usk­ma­tul ini­me­sel ei ole või­ma­lust õppida tund­ma Ju­ma­lat il­ma Ju­ma­la sõnata. Sel­le tõttu on Ju­mal and­nud ini­mes­te­le oma sõna. Püha Pii­bel on Ju­ma­la il­mu­tu­se kä­si­raa­ma­tuks. See peab ala­ti ole­ma usu ja elu kõige kõrgem juht (2Pt 1:19–21, Ps 119: 105).

Ini­me­ne saab rahu Ju­ma­las

Ju­mal ta­hab il­mu­ta­da en­nast ini­mes­te­le: ”Ma olen sind ar­mas­ta­nud iga­ve­se ar­mas­tu­se­ga, see­pä­rast jääb mu osa­dus si­nu­ga.” (Jr 31: 3) Ini­me­ne on ai­nus olend maa­il­mas, kes võib kuul­da Ju­ma­la häält, to­e­tu­da te­ma­le, ar­mas­ta­da ja tee­ni­da teda. See tu­le­neb sel­lest, et ini­me­ne on loo­dud Ju­ma­la näo jär­gi (1Ms 1: 27).

Ju­mal on tä­hen­da­nud, et ini­me­ne elab ühen­du­ses te­ma­ga. Sel­le­pä­rast saab inimsü­da rahu ai­nult Ju­ma­las (Mt 16: 26).

Ju­ma­la il­mu­tus ene­sest ei ole ai­nult ni­me­ki­ri Ju­ma­la­ga se­os­tu­va­test täht­sa­test as­ja­dest . See on eelk­õi­ge il­mu­tus sel­lest, mil­li­ne on tema püha ja vaga taht­mi­ne, kui­das ta suh­tub pa­tus­se ja mil­li­se pääst­mi­se pa­tust ja sur­mast on ta ini­mes­te­le val­mis­ta­nud.

Ju­mal ju­hib ja suu­nab

Pii­bel näi­tab, et Ju­mal ju­hib vii­mas­te ae­ga­de sündmusi (2Ts 2: 3−4). Kui maa­il­malõpp on lä­he­dal, aus­ta­vad ini­me­sed vä­hem Ju­ma­lat ja tema sõna (1Tm 4: 1; 2Tm. 3: 1−2). Ju­mal ja tema sõna ei ole muu­tu­nud ega muu­tu (1Pt 1: 25, Hb 13: 8).

Ini­me­ne on põhi­li­selt sama kui en­ne. Ta on ka te­ad­ma­tult täi­es­ti sõltuv oma Loo­ja hoo­lest. Ta on muu­tus­te kes­kel se­ga­du­ses, kar­dab ja on eba­kin­del. Ta igat­seb se­o­tu­se jä­re­le Loo­ja­ga, kui ta ise seda ka ei mõis­ta.

Kui­gi Ju­mal la­seb ek­si­tu­sel suu­re­ne­da (2Ts 2: 11), ta ka kut­sub ini­me­si ühtsus­se en­da­ga. Ta näi­tab oma jõudu loo­du­ses, kus Ju­ma­la töö­pä­ev jät­kub. ”Vaa­ta, mina teen hoo­pis uut: see juba tär­kab, kas te ei mär­ka?” (Js 43: 19). Ju­ma­la väe suu­rus ja ini­me­se väik­sus tu­le­vad esi­le ka ini­me­si hir­mu­ta­va­tes loo­dus­ka­tast­roo­fi­des (Hb 12: 26−27).

Meie Loo­ja suu­re­maid loo­mis­töö ime­sid ja elu kin­gi­tu­si on lap­se sündi­mi­ne – lap­se, kes on juba ala­tes si­gi­ne­mi­sest osa­du­ses Kris­tu­se le­pin­gu töö­ga usu kau­du. Usu­me ja tun­nis­ta­me, et ai­nult Ju­mal võib an­da elu ja tema võib ka sel­le ära võtta. Sel­le pä­rast kõne­tab ini­mest ka sur­ma­ga koh­tu­mi­ne.

Ju­mal te­a­dis meie elu­käi­ku juba en­ne, kui oli­me sündi­nud (Ps 139: 16). Sel­lest hoo­li­ma­ta on sa­ge­li ras­ke mõis­ta, et Ju­mal ju­hib meie ini­mes­te elu ja rah­vas­te aja­lu­gu, sest meie vaa­ta­me sündmusi väga lühi­ke­se aja jook­sul ja meie mõis­tus on pii­ra­tud.

Eri­ti ras­ke on akt­sep­tee­ri­da, et elu kat­su­mu­sed, näi­teks ras­ked hai­gu­sed või õnne­tu­sed, on Ju­ma­la an­tud as­jad. Usu kau­du võime tun­nis­ta­da Ju­ma­la tar­ga käe juh­ti­mist meie elus ja ka li­gi­mes­te elus. See tões­tab mei­le, et ta­sub us­ku­da Ju­ma­las­se ja to­e­tu­da tema abi­le. ”Sündigu sinu taht­mist möö­da” (Mt 6: 10) on ala­ti aja­ko­ha­ne pal­ve.

Usk sünnib evan­gee­liu­mist

Piib­li uu­ri­mi­ne ja lu­ge­mi­ne on väga täh­tis. Sel­lest hoo­li­ma­ta ei saa kee­gi va­gaks, Ju­ma­la­le kõlbe­li­seks, Piib­lit lu­ge­des, sest sel­leks va­ja­tak­se Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mi. ”Usk tu­leb kuu­lu­tu­sest, kuu­lu­tus aga Kris­tu­se sõna kau­du.” (Rm 10:17)

Kui Mar­tin Lut­her tõlkis Piib­lit, tõlkis ta sõna ”kuu­lu­tu­sest” sõnaga ”evan­gee­lium”. Usk sünnib evan­gee­liu­mist, mis on kuu­lu­tus pat­tu­de an­des­ta­mi­sest Jee­su­ses Kris­tu­ses. Seda evan­gee­liu­mit võib kuul­da ai­nult Ju­ma­la rii­gis. Nõnda jät­kub Kris­tu­se töö Püha Vai­mu töö­na tema ko­gu­du­ses (Ef 1:22−23).

Loo­dus­lik silm ja usk­ma­tus nä­e­vad ai­nult ko­gu­du­se inim­lik­ku raa­mi. Aga usu kau­du näeb ini­me­ne ar­mu­lik­ku ja vaga Ju­ma­lat, kes elab oma ko­gu­du­se kes­kel. Ka Jee­su­se aja usk­ma­tud ini­me­sed ei näi­nud, et nen­de kes­kel õpe­tas Ju­ma­la Poeg (Jh 1: 11, 14).

Ju­mal tut­vus­tab oma rii­ki ka pra­e­gu­se aja ini­mes­te­le (Js 2: 2). Meie pa­lu­me, et ini­me­sed tu­lek­sid kuu­la­ma Ju­ma­la sõna ja et Ju­mal ai­taks need mee­le­pa­ran­du­se kau­du oma rii­ki, sest väl­jas­pool Ju­ma­la ko­gu­dust ei ole pääst­mist.

Ju­ma­la lap­se­le on Piib­li sõna ja Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium ”ka­su­lik õpe­ta­mi­seks, noo­mi­mi­seks, pa­ran­da­mi­seks, kas­va­ta­mi­seks õi­gu­ses” (2Tm 3: 16). Evan­gee­lium on mei­le kõi­gi­le Ju­ma­la vägi (Rm 1: 16).

Tekst: Kim­mo Puo­li­tai­val

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2012

Tõlge: Ul­la Pauk­ku­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.

24.6.2024

Minä luotan sinun armoosi, saan iloita sinun avustasi. Ps. 13:6

Viikon kysymys