Ju­ma­la loo­dud maa­il­mas oli kõik häs­ti. Olu­kord muu­tus, kui hin­ge­va­en­la­ne ah­vat­les Ee­vat võtma kee­la­tud puu vil­ja. Nai­ne ei suut­nud kiu­sa­tu­se­le vas­tu seis­ta, vaid võttis ja sõi. Siis ta an­dis ka oma me­he­le ja ka tema sõi.

Ju­mal kut­sus lan­ge­nud ini­me­si ja kõne­tas neid. Is­sand nee­dis mao ära ja pani vi­ha­va­e­nu mao seem­ne ja nai­se seem­ne va­he­le. Sa­mas Ju­mal te­a­tas, et nai­se see­me pu­rus­tab mao pea.

Siin oli lu­ba­dus pääst­mi­sest ja lu­nas­tu­sest, mil­lest Isa ja Poeg olid kõnel­nud ae­ga­de al­gu­ses: - “Sina oled mu Poeg, täna ma sünni­ta­sin sinu. Küsi mi­nult, ja ma an­nan pa­ga­nad su pä­ran­diks ning il­ma­maa ot­sad su oman­diks.” (Ps. 2:7-8) Poeg lu­bas teha Isa taht­mist hea mee­le­ga (Ps. 40:49).

Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel sai Ju­ma­la pilt ini­me­ses kan­na­ta­da ja ini­me­ne kiin­dus kur­jas­se. Ta ar­mas­tab en­nast ja maa­il­ma, aga mit­te Ju­ma­lat. (Soo­me ki­ri­ku Kris­ti­nop­pi 22) Apos­tel Pau­lus tõdeb, et te­mas pole mi­da­gi head, sest patt elab tema li­has ja ve­res.

Pal­jud on ot­si­nud süda­me­tun­nis­tu­se­le rahu il­ma aru saa­ma­ta, et ini­me­ne pää­seb ai­nult usu, ai­nult ar­mu, ai­nult Jee­su­se Kris­tu­se tõttu. Siis nad on ehk ot­si­nud ar­mu­list Ju­ma­lat oma töö­de kau­du, pal­ve­ta­des, piib­lit lu­ge­des või head har­ras­ta­des.

Ai­nult Kris­tu­se tõttu

Ta­e­va­se Isa ar­mas­tus, Ju­ma­la arm ja elav usk se­on­du­vad la­hu­ta­ma­tult Jee­su­se­ga, kes on meie õndsus. Pau­lus kir­ju­tab Ko­rint­las­te­le: “kuna see oli Ju­mal, kes Kris­tu­ses le­pi­tas maa­il­ma ene­se­ga ega ar­ves­ta­nud nei­le nen­de üle­as­tu­mi­si ning on pan­nud meis­se le­pi­tus­sõ­na.” (2. Kor. 5:19)

Ju­ma­la arm lä­he­neb ini­me­se­le ha­las­ta­tud pa­tus­te, Püha Vai­mu preest­ri­te kau­du. Pat­tu­de tõttu koh­ku­nud ini­me­se­le il­mu­ta­tak­se kõi­ki­de pat­tu­de le­pi­ta­jat Jee­sust. Ju­mal kin­gib usu ja pu­has­tab südame evan­gee­liu­mi kuu­lu­tu­se kau­du. Tee­ni­jad, usk­li­kud ini­me­sed, rii­e­ta­vad ka­du­nud lap­se kal­lis­se pe­or­õi­vas­se. See on pul­marüü, va­ga­dus, mil­le Jee­sus on val­mis­ta­nud iga ini­me­se ja­oks.

Val­va­kem usus

Jee­su­se sünd on maa­il­ma aja­loo kõige suu­rem sündmus, aga veel väga pal­ju roh­kem. Kui Jee­sus po­leks sündi­nud, ei saaks kee­gi iga­vest elu. “Sest patu palk on surm, aga Ju­ma­la ar­mu­and on iga­ve­ne elu Kris­tu­ses Jee­su­ses, meie Is­san­das.” (Rm. 6:23)

Proh­ve­ti­te en­nus­tu­sed Mes­si­a­sest te­os­tu­sid täht­tä­he­li­selt Va­bas­ta­ja sünni kau­du esi­me­sel jõu­luõh­tul, tema ava­li­ku te­ge­vu­se, suu­re ree­de kan­na­tus­te ja ris­ti­sur­ma kau­du, või­du­ka ülest­õus­mi­se kau­du li­havõt­tepü­hal ja ta­e­va­mi­ne­ku kau­du.

Uue le­pin­gu aja Ju­ma­la lap­sed oo­ta­vad usus val­va­tes seda pä­e­va, mil­lal Jee­sus tu­leb teist kor­da maa pe­a­le. Siis ta enam ei ha­las­ta kel­le­le­gi. Siis ta an­nab igaü­he­le õig­la­se ko­huot­su­se. Isa poolt õnnis­ta­tud kut­su­tak­se iga­ves­se ta­e­va aus­se, aga ära nee­tud sa­tu­vad iga­ve­se hu­ka­tu­se va­e­va. Ai­nult Ju­mal teab, mil­lal on viim­ne päev.

Sündi­nud neit­si Maar­jast

Ju­mal oli va­li­nud neit­si Maar­jat emaks oma Po­ja­le. In­gel te­a­tas noo­re­le Maar­ja­le: “Ja vaa­ta, sa jääd lap­se­oo­te­le ja tood il­ma­le poja ja pa­ned tal­le ni­meks Jee­sus. Püha Vaim tu­leb sinu pe­a­le ja Kõi­gekõr­ge­ma vägi on var­juks sinu ko­hal, see­pä­rast hüütak­se­gi Püha, kes si­nust sünnib, Ju­ma­la Po­jaks.” (Lk. 1:31, 35)

Usk­lik Joo­sep, kes mõtles sa­la­ja hüljata last oo­ta­va mõrsja, sai ing­li kä­est sõnu­mit: “ära kar­da oma naist Maar­jat ene­se juur­de võtta, sest laps, keda ta kan­nab, on Pühast Vai­must. Ta toob il­ma­le poja ning sina pa­ned tal­le ni­meks Jee­sus, sest tema pääs­tab oma rah­va nen­de pat­tu­dest.” (Mt. 1:20-21)

Pal­jud ei­ta­vad Jee­su­se sündi neit­sist. Ini­me­se mõis­tus usu sa­la­du­sest aru ei saa. Usk avab aru­saa­mi­se. Ju­ma­la Poeg oli si­gi­tu­mi­sest saa­dik il­ma pa­tu­ta, püha ja pu­has. Jee­su­se Kris­tu­se le­pi­tus­töö ka­tab kogu ini­me­lu: alg­het­ke­dest ema­ko­jas vii­ma­se het­ke­ni, sur­ma­ni. Elu on Ju­ma­la an­tud ai­nu­kord­ne ime ja kink, mil­le eest ini­mi­ne vas­tu­tab elu and­ja ees.

Jee­su le­pi­tas meie pa­tud

Ju­ma­la ees oli suu­rel ree­del Jee­sus, kes va­lu­de käes ki­sen­das: “Mu Ju­mal, mu

Ju­mal, miks sa mu maha jät­sid?” Vii­mas­te sõna­de­na ütles Va­bas­ta­ja: “See on lõpe­ta­tud!” Ar­mas­tu­sest kõigi ini­mes­te vas­tu Jee­sus kan­na­tas, suri ris­ti peal, va­las oma vere ja täi­tis nen­de eest Ju­ma­la nõud­li­ku se­a­du­se. Il­ma vere va­la­mi­se­ta pole pat­tu­de an­dek­sand­mist.

Pau­lus õpe­tab Ga­laat­la­si: “Aga kui aeg sai täis, lä­ki­tas Ju­mal oma Poja, kes sündis nai­sest, sündis Se­a­du­se al­la, lah­ti ost­ma se­a­du­se­a­lu­seid, et me saak­si­me po­ja­sei­su­se.” (Gl. 4:4-5)

Ju­mal jul­gus­tas oma usk­lik­ke juba Je­sa­ja kau­du: “ära kar­da, sest ma olen sind lu­nas­ta­nud, ma olen sind ni­me­pi­di kut­su­nud, sa oled minu pä­ralt! Kui sa lä­hed läbi vee, siis olen mina si­nu­ga, ja kui sa lä­hed läbi jõgede, siis ei upu­ta need sind; kui sa käid tu­les, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.”

(Js. 43:1–2.)

Kol­man­dal pä­e­val tõu­sis Jee­sus üles sur­nuist, et me saak­si­me õig­las­teks. ülest­õu­se­mi­se tõttu ta või­tis patu ja sur­ma võimu. Nõnda Jee­sus tegi meid Ju­ma­la et­te so­bi­va­teks ja avas le­pi­tu­se sõna pe­a­le us­ku­ja­te­le tee Ta­e­vas­se. ❏

Tekst: Pek­ka Ter­vo

Tõlge: Rei­jo Lohi

Aval­da­tud Aas­ta­raa­ma­tus Tu­le­vai­suu­teen ja toi­voon (Tu­le­vik­ku ja loo­tus­se), SRK 2000. Teks­ti on lühen­da­tud