Apos­tel Peet­ru­se nõu on pä­e­va­ko­ha­ne sel­les ise­ku­se­le ja lõbus­tus­te­le kip­pu­vas ajas.

Kui Pau­lus kir­ju­tab Kree­kas­se Ko­rin­to­se ko­gu­du­se­le Ju­ma­la ko­gu­du­sest, ka­su­tab ta sel­le koh­ta ni­me­tust Kris­tu­se ihu: ”Aga teie ole­te Kris­tu­se ihu ja igaüks omast ko­hast tema liik­med” (1Kr 12:27)”.

Pau­lus tu­le­tab meel­de, et kõik mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nud on Ju­ma­la lap­sed vaa­ta­ma­ta sel­le­le, kas nad on or­jad või va­bad, juu­did või kreek­la­sed. Seda meel­de­tu­le­tust läks vaja, sest Ko­rin­tos­se oli end sis­se se­ad­nud pal­ju rah­vast eri­ne­va­test kul­tuu­ri­dest ja rah­vus­test.

Vai­mu üksmeel­su­se­ga

Ju­ma­la ko­gu­dus on rõõmut­sev, aga ka võit­lev ko­gu­dus. Võit­lus saab ot­sa Kris­tu­se tei­sel tu­le­mi­sel.

Sin­na­maa­ni püüab hin­ge­va­en­la­ne ära rik­ku­da Ju­ma­la las­te va­he­list Püha Vai­mu te­ki­ta­tud ven­na­lik­ku ja ühist ar­mas­tust pak­ku­des krist­lu­se­le uu­den­du­si või peh­men­du­si. Sel­le­pä­rast Pau­lus, kui ta rää­gib Ko­rin­to­se Ju­ma­la las­test Kris­tu­se ihu liik­me­te­na, ta­hab oma kir­ja vas­tuvõt­ja­te­le tu­le­ta­da meel­de, mida tä­hen­dab see, kui ini­me­ne on usu kau­du saa­nud oma­da Vai­mu ühen­dust Kris­tu­se ja ta ko­gu­du­se­ga. ”Sest me kõik ole­me ühe Vai­mu­ga ris­ti­tud üheks ihuks, ol­gu juu­did või kreek­la­sed, ol­gu or­jad või va­bad, ja ole­me kõik sama Vai­mu­ga joo­de­tud” (1Kr 12:13).

Usk te­ki­tab tee­ni­mis­ta­het

Igal Ju­ma­la lap­sel on oma koht ja üle­san­ne Kris­tu­se ihu liik­me­na ko­du­sii­o­nis ja ka lai­e­malt Ju­ma­la rii­gi tööl. Kiri ko­rint­las­te­le ütleb: ”Ar­mu­an­ded on küll mit­me­su­gu­sed, aga Vaim on sama; ja ame­tid on mit­me­su­gu­sed, aga Is­sand on sama” (1Kr 12:4–5). Need ar­mu­an­ded on nii aja­li­kud kui ka vai­mu­li­kud. ”Aga igaü­he­le an­tak­se Vai­mu il­mu­tus ühi­seks ka­suks” (1Kr 12:7). Elav usk an­nab tee­ni­mis­ta­het. See te­ki­tab ar­mas­tu­se kõigi ini­mes­te vas­tu ning kut­sub usk­ma­tu­se teelt pa­ran­da­ma meelt. See jul­gus­tab oma usu ära ka­o­ta­nuid pöör­du­ma ta­ga­si Isa kodu poo­le.

Vaim tun­nis­tab

Pühade osa­dus on min­gi nii­su­gu­ne asi, mida ini­me­ne ei saa loo­mu­li­ke sil­ma­de­ga näha.

Mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nud usk­lik ini­me­ne saab siis­ki näha Ju­ma­la rii­ki usu läbi (Lk 17:21, Jh 3:3).

Pau­lus kir­ju­tab: ”See­sa­ma Vaim tun­nis­tab koos meie vai­mu­ga, et me ole­me Ju­ma­la lap­sed.” (Rm 8:16)

Pau­lus näit­li­kus­tas Ju­ma­la las­te osa­dust tei­ne­tei­se ning Kris­tu­se­ga kir­ju­ta­des ihu ja sel­le liik­me­te koh­ta. ”Meie kõik ole­me ühe Vai­mu­ga ris­ti­tud üheks ihuks.” (1Kr 12:13) Sel­le ko­gu­du­sei­hu pe­aks on Kris­tus – ihu pääst­ja (Ef 5:23).

Mis­jo­ni­käsk on igaü­he asi

Jee­sus ise õpe­tab: ”Min­ge kõike maa­il­ma ja kuu­lu­ta­ge evan­gee­liu­mi kõi­ge­le loo­du­le” (Mk 16:15). Sel­le­le mis­jo­ni­kä­su­le põhi­neb Ju­ma­la rii­gi töö uue le­pin­gu ko­gu­du­ses. Igaüks Kris­tu­se ihu lii­ge on sel­le­le üle­san­de­le se­a­tud. Sel­le üle­san­de täit­mi­ne Ju­ma­la taht­mist möö­da ei ole aga või­ma­lik il­ma isik­li­ku usu­e­lu hoid­mi­se­ta. Ka­te­kis­mus tõdeb sel­le as­ja koh­ta: ”Kris­tu­se töö siin maa­il­mas jät­kub tema ko­gu­du­ses Püha Vai­mu töö­na. Kris­tu­se ko­gu­du­ses ole­me ela­vas ühen­du­ses Kris­tu­se ja teis­te krist­las­te­ga. Sel­le­pä­rast ni­me­tab Pii­bel ko­gu­dust Kris­tu­se ihuks.”

Tee­ni­mi­ne tu­gev­dab us­ku ja ko­gu­dust

Iga usk­lik on kut­su­tud tee­ni­mi­se­le ja töö­le Kris­tu­se ihu üle­se­hi­ta­mi­seks (Ef 4:12). Igaü­he tee­ni­misü­le­san­ne on väär­tus­lik ja va­ja­lik. Mul tu­leb meel­de üks vana ini­me­ne, kel­le­ga sain kok­ku mõni aeg ta­ga­si. See va­nur rää­kis, kui­das ta pa­lub Ta­e­vast Isa, et ta õnnis­taks oma ko­gu­dust, ja et sõna­tee­ni­jad suu­dak­sid ar­must ja tõest kin­ni hoi­da sel­les Ju­ma­la sõna mu­ren­da­vas ajas. Kui­gi sel­le vana ini­me­se käed ei suut­nud enam konk­reet­selt Ju­ma­la rii­gi töö­ga te­gel­da, suud­sid nad pal­ve­ta­da.

Krist­lu­se töö kait­seb

Ju­ma­la rii­gi töö­ga käib ala­ti kaa­sa kait­se, mis tu­gev­dab oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se si­de­meid. See on täh­tis, sest hin­ge­va­en­la­se kõige pet­li­kum nipp on usu­e­lu pri­vaat­seks teha ja Ju­ma­la las­te lä­bi­käi­mist vä­hen­da­da. Apos­tel Peet­ru­se nõu on pä­e­va­ko­ha­ne sel­les ise­ku­se­le ja lõbus­tus­te­le kip­pu­vas ajas: ”Siis kand­ke sel­le­sa­ma pä­rast kõi­ke­pi­di hoolt ja osu­ta­ge oma usus voo­rus­lik­kust ja voo­rus­lik­ku­ses tun­ne­tust, tun­ne­tu­ses tal­tu­must, tal­tu­mu­ses kan­nat­lik­kust, kan­nat­lik­ku­ses ju­ma­la­kar­tust, ju­ma­la­kar­tu­ses ven­naar­mas­tust ja ven­naar­mas­tu­ses ar­mas­tust kõi­ki­de vas­tu.” (2 Pt 1:5–7)

Aas­taküm­neid ta­ga­si nen­tis üks soo­me jut­lus­ta­ja oma jut­lu­ses nõnda: ”Igal ajal on Ju­ma­la lap­sed Vai­mu poolt val­gus­ta­tult mõist­nud, et juba siin maa peal ja ar­mu ajal ko­gu­tak­se õndsaks saa­vad ar­mu­rii­ki, mis on Kris­tu­se poolt ra­ja­tud. Kal­li le­pin­gu­ve­re­ga pes­tud ja pu­has­ta­tud ela­vad siin Isa ma­jas.”

Tekst: Ta­pa­ni Kir­si­lä

Tekst on il­mu­nud soo­me kee­les Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­tis 9/2018

Tõlge: UV

Jul­kais­tu ees­tin­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä tam­mi­kuus­sa 2019