Apos­tel Pau­lus tun­dis häs­ti oma aja kul­tuu­ri, kus pee­ti lugu spor­dist. Kuna ta tun­dis, et võist­lus-olu­kor­ra­ga se­o­tud ku­jut­lu­sed olid väga ela­vad ini­mes­te mõte­tes, võrdles ta mitu kor­da krist­la­se elu võist­lus­ra­jal jooks­mi­se­ga. Ta tah­tis ka näi­da­ta, et usuv­õit­lu­se täht­sus ja siht on pal­ju suu­rem kui aja­li­ke sih­ti­de püüdmine.

Pau­lus kir­ju­tas Ti­mo­teu­se­le, et ke­ha­li­sest har­ju­ta­mi­sest on ai­nult vähe kasu, aga ju­ma­la­kar­tus on ka­su­lik kõi­geks, sest sel­le­ga kaas­neb tõo­tus nii pra­e­gu­se kui ka tu­le­va elu koh­ta. Ta ütles, et usk­li­kud võit­le­vad sel­le­pä­rast, et nad on loo­tu­se pan­nud ela­va Ju­ma­la pe­a­le, kes on kõigi ini­mes­te pääst­ja. (1Tm 4: 8–10)

Ju­ma­la ar­mu na­jal

Psal­mi kir­ju­ta­ja tõdeb, et us­ku­mi­ne tä­hen­dab teed. Ta rää­gib, kui­das ta on pal­ve­ta­nud ööd ja pä­e­vad Ju­ma­la kä­est abi pa­lu­des, hüüdes: ”Õpeta mul­le, Is­sand, oma teed.” (Ps 86: 11) Piib­li jär­gi ei ole ini­me­sel pää­se­mist iga­ves­se el­lu juh­ti­va­le tee­le mui­du kui Kris­tu­se kau­du. Jee­sus ise ütles: ”Sest nõnda on Ju­mal maa­il­ma ar­mas­ta­nud, et ta oma ai­nusün­di­nud Poja on and­nud, et ükski, kes te­mas­se usub, ei huk­kuks, vaid et tal oleks iga­ve­ne elu.” (Jh 3: 16) Apos­tel Pau­lus kir­ju­tas room­las­te­le: ”Et me nüüd ole­me saa­nud õi­geks usust, siis on meil rahu Ju­ma­la­ga meie Is­san­da Jee­su­se Kris­tu­se läbi.” (Rm 5: 1) Is­sand Jee­sus on le­pi­tu­soh­ver meie pat­tu­de eest, kuid mit­te üksnes meie, vaid ka ter­ve maa­il­ma pat­tu­de eest (1Jh 2: 2).

Iga­ves­se elu juh­ti­va­le tee­le saa­mi­ne põhi­neb Ju­ma­la kut­sel, mida ini­me­sel on või­ma­lik sel­les il­mas kuul­da. Ta­e­va ja maa Is­sand on se­ad­nud oma ko­gu­dus­se le­pi­tu­se ame­ti, ja seda tee­nin­du­sa­me­tit pe­a­vad Ju­ma­la lap­sed. ”See oli Ju­mal, kes Kris­tu­ses le­pi­tas maa­il­ma ene­se­ga ning on pan­nud meis­se le­pi­tus­sõ­na.” (2Kr 5: 19)

Pau­lus rää­kis, et ta rut­tab siht­mär­gi poo­le, või­du­hin­na poo­le, kuhu Ju­mal oli teda ta­e­va­li­ku kut­su­mi­se­ga kut­su­nud Jee­su­ses Kris­tu­ses. Sel­le­pä­rast ütles ta, et ta unus­tab kõik, mis on sel­ja­ta­ga, ja si­ru­tab ee­lo­le­va poo­le. (Fl 3: 13–14.) Elu­tee rän­da­ja jõud on Ju­ma­la arm. See kas­va­tab meid jät­ma maha ju­ma­la­kart­ma­tu­se ja il­ma­li­kud hi­mud. (Tt 2: 11–12.)

Ar­mas­tus, Ju­ma­la las­te tun­de­märk

Ju­ma­la sõnas võrrel­dak­se ini­mest hea ja hal­va puu­ga (Mt 12: 33). Ju­ma­la laps on Piib­li jär­gi hea puu, mis kan­nab head vil­ja. Jee­sus õpe­tas, et hea ini­me­ne võtab he­ast va­ra­must head ja kuri ini­me­ne võtab kur­jast va­ra­must kur­ja (Mt 12: 35).

Pau­lus kir­ju­tas, et Ju­ma­la ar­mas­tus on väl­ja va­la­tud usk­li­ku süda­mes­se te­ma­le an­tud Püha Vai­mu läbi (Rm 5: 5). Vai­mu vil­jad on ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, usk, ta­sa­dus ja puh­tus (Gl 5: 22). Usu esi­me­ne vili on nii­siis ar­mas­tus.

Apos­tel Jo­han­nes kir­ju­tas: ”Sel­les on ar­mas­tus, ei, mit­te sel­les, et meie ole­me ar­mas­ta­nud Ju­ma­lat, vaid et tema on ar­mas­ta­nud meid ja on lä­ki­ta­nud oma Poja meie le­pi­tu­sohv­riks meie pat­tu­de eest.” (1Jh 4: 10) See ta­e­vast pä­rit ar­mas­tus lä­heb usk­li­kust ini­me­sest eda­si Is­san­das­se Jee­su­ses­se, teis­tes­se Ju­ma­la las­tes­se, evan­gee­liu­mi töös­se ning usk­ma­tu­tes­se ini­mes­tes­se, ise­gi nen­des­se, kes pais­ta­vad Ju­ma­la rii­gi töö vas­ta­sed ole­vat. Apos­tel õhu­tas vas­tas­ti­ku­ses aus­tu­ses ükstei­sest et­te jõud­ma (Rm 12: 10).

Jee­sus ütles ju­ma­la­ga­jä­tukõ­nes oma jär­gi­ja­te­le: ”Arm­sad lap­su­ke­sed! – – Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist! Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 34–35.)

Usu­e­lu eest hoo­lit­se­mi­ne

Meie usk­li­ke­na käi­me Ju­ma­la sõna kuu­la­mas. Me ei taha mu­gan­du­da Ju­ma­la sõna vas­ta­se elu­vii­si­ga. Sel­les ei ole küsi­mus ini­me­se kaa­lut­lus­tel põhi­ne­vast va­li­kust või vä­li­sest sun­nist, vaid Ju­ma­la ar­mu õpe­tu­sest ja Püha Vai­mu tööst. (Tt 2: 11–12) Elav usk pais­tab väl­ja Ju­ma­la lap­se elus.

Mõni­kord võib Ju­ma­la laps kuul­da, et ta on teis­te ar­va­tes erak­lik, min­gi­su­gu­ne kõrvalt­vaa­ta­ja. Nõnda asi siis­ki ei ole ei Ju­ma­la sõna ega Ju­ma­la lap­se oma usu­ko­ge­mu­se jär­gi. Elav usk on Ju­ma­la poolt mõel­dud tõe­li­ne elu tema ar­mu­rii­gis. Me ole­me või­nud näha en­da sees ning oma lä­he­mas ring­kon­nas, et püsi­des sõna­kuu­le­li­ke­na Ju­ma­la sõnale, on meil või­ma­lus väl­ti­da mõndagi sel­list kur­ja as­ja, mis ahel­dab meie li­gi­me­si.

Me te­a­me, et iga­su­gu­ne elu va­jab toi­tu eda­si­mi­ne­kuks. Nõnda on ka usu­e­lu­ga. Mar­tin Lut­her kir­ju­tas te­o­ses „Ris­tii­ni­me­se va­ba­du­sest“: ”Hin­gel ei ole il­ma peal ega ta­e­vas mi­da­gi muud, mil­lest see elab – – kui püha evan­gee­lium, Ju­ma­la sõna. Sel­les on pii­sa­valt toi­tu, rõõmu, rahu, val­gust, os­kust, va­ga­dust, tõde, tar­kust, va­ba­dust ja kõike head küllalt.” Lu­ter­lik krist­lik õpe­tus õpe­tab usu­e­lu eest hoo­lit­se­mi­sest: ”Et püsida ja saa­da kin­ni­ta­tu­maks usus, tu­leb krist­la­sel usi­nalt Ju­ma­la sõna ja Is­san­da püha ar­mu­lau­da, pal­vet ja krist­las­te oma­va­he­list ühen­dust ka­su­ta­da.”

Ju­ma­la lap­sel tu­leb oma usu­e­lu eest hoo­lit­se­da heeb­re­a­las­te­le mõel­dud kir­ja au­to­ri nõu­an­ne­te jär­gi nõnda: ”Pan­gem maha kõik koor­mav ja patt, mis hõlpsas­ti ta­ker­dab meid ja teeb rän­nu aeg­la­seks, ja jooks­kem püsi­vu­se­ga mei­le mää­ra­tud või­du­jook­su! Ning vaa­da­kem üles Jee­su­se­le, usu alus­ta­ja­le ja täi­de­saat­ja­le.” (Hb 12: 1–2.) Pa­tust ja koor­mast on või­ma­lik va­baks saa­da ai­nult us­ku­des Püha Vai­mu va­hen­du­sel kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi, mil­le tuu­maks on pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne Jee­su­se nime ja vere läbi.

Elu kal­leim asi

Elu mit­me­te nõud­mis­te ja iga­su­gu­se toi­me­ta­mi­se kes­kel on siis­ki vaja ai­nult vähe, vii­maks ja ome­ti ühte­ain­sat. Psal­mi kir­ju­ta­ja väl­jen­das seda nii­moo­di: ”Kin­ni­ta mu süda sel­les­se, et ma sinu nime kar­daks” (Ps 86: 11).

Jee­sus õpe­tas, et kee­gi ei või tee­ni­da kah­te is­san­dat. Ta tõdes: ”Seal kus on teie aa­re, seal on ka teie süda.” (Lk 12: 34) Sel­le­pä­rast pa­lu­me me Ju­ma­la kä­est jõudu, et me suu­dak­si­me või­del­da tema rii­gis kogu süda­mest.

Seal kus Ju­mal teeb oma pääst­vat tööd, on tih­ti liik­vel ka tema vas­ta­sed jõud. Nõnda oli ka Pau­lu­se pä­e­vil. Näi­teks Ko­los­sas ja sel­le naa­ber­lin­na­des oli lii­ku­nud väärõ­pe­ta­jaid, kes tu­gi­ne­sid oma kõne­des maa­il­ma ürgjõule, mit­te Kris­tu­se­le. Nen­de ka­vat­su­seks oli mee­li­ta­da krist­la­si fi­lo­soo­fi­a­ga ja ilukõ­ne­de­ga, viia ee­ma­le usu liht­su­sest Kris­tu­ses.

Kui Pau­lus kir­ju­tas ko­los­las­te­le, õhkus tema sõna­dest või­mas tõend evan­gee­liu­mi jõust ja usu kind­last alu­sest. Ta õhu­tas Ko­los­sas ela­vaid krist­la­si rän­da­ma Kris­tu­ses ka ah­vat­lus­te ajal ning ole­ma ”juur­du­nud ja üle­se­hi­ta­tud te­mas ning kin­ni­ta­tud usus”. Kris­tu­ses ”elab kogu ju­ma­lik täi­us ihu­li­kult”. Ju­ma­la lap­sed on sel­lest osa­li­sed usu kau­du. (Kl 2: 6–10.)

Vas­tand­lik­kus Ju­ma­la il­mu­tu­se ja ri­ku­tud inim­mee­lest tõus­va õpe­tu­se ning usu ja aru va­hel tu­leb tih­ti esi­le Piib­li ini­mes­te elus. Sa­ma­su­gu­seid kiu­sa­tu­si võib Ju­ma­la laps tun­da ka nüüdi­sa­jal. Ju­ma­la laps kui Püha Vai­mu poolt õpe­ta­tu on siis­ki kin­del sel­les, et usk kind­lus­tub ühen­du­ses Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga. Seal tõo­ta­tak­se mei­le ik­ka uu­es­ti, et kogu Ju­ma­la täi­us­lik­kus on il­mu­ta­tud Is­san­das Jee­su­ses.

Hea võist­lu­se lõpu­le­vii­mi­ne

Pau­lus kir­ju­tas ju­ma­la­ga­jä­tusõ­na­deks Ti­mo­teu­se­le: ”Olen või­del­nud head võit­le­mist, lõpe­ta­nud elu­jook­su, säi­li­ta­nud usu. Nüüd on mul­le val­mis pan­dud õi­gu­se pärg, mil­le Is­sand, õig­la­ne koh­tu­nik, oma pä­e­val mul­le an­nab, aga mit­te üksnes mul­le, vaid kõi­ki­de­le, kes igat­se­vad tema il­mu­mist.” (2Tm 4: 7–8.) Või­du­au­hin­na saa­mi­ne ei põhine krist­la­se en­da kor­da­mi­ne­ku­tel, vaid sel­lel, et ta saab Kris­tu­se evan­gee­liu­mi jõu abil säi­li­ta­da usu heas ja puh­tas süda­me­tun­nis­tu­ses. Pau­lus õhu­tas Ti­mo­teust: ”Säi­li­ta usk ja pu­has süda­me­tun­nis­tus!” (1Tm 1: 19.)

Tekst: Ju­ha­ni Liuk­ko­nen

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat 2001

Tõlge: L. N.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.