Jee­sus er­gu­tab ot­si­ma es­malt Ju­ma­la rii­ki ja Tema õi­gust (Mt 6: 33). Meie pal­ve­ta­me ühes­koos ”sinu riik tul­gu” ja usu­me, et ”sinu pä­ralt on riik ja vägi ja au iga­ves­ti” (Mt 6: 10, 13).

Ju­ma­la riik ”ei ole ju söö­mi­ne ega joo­mi­ne, vaid õi­gus ja rahu ja rõõm Pühas Vai­mus” (Rm 14: 17). Pal­ju­de­le tä­hen­dab Ju­ma­la riik ta­e­vast, kus Ju­mal elab ja kuhu usk­li­kud kord pää­se­vad. Aga Piib­li jär­gi on või­ma­lik lei­da ja ko­ge­da Ju­ma­la rii­ki juba siin maa peal.

Ju­ma­la rii­ki pole või­ma­lik näha maa­il­ma kaar­dil, vaid see rän­dab usk­li­ke süda­meis. Ne­mad usu­vad püha ja krist­li­ku ko­gu­du­se ole­ma­so­lus­se. Nen­de kõne­des on sees mõte sel­lest, et ”ta­e­va­riik on lä­he­dal” (Mt 10: 7). Mar­tin Lut­he­ri ja­oks oli Ju­ma­la riik ”rühm krist­la­si”. Ne­mad on maa peal võit­lev ko­gu­dus, mil­le liik­med ta­ha­vad pää­se­da rõõmus­ta­vas­se ko­gu­dus­se ehk ta­e­vas­se au­rii­ki.

Mil­li­ne on Ju­ma­la riik?

Ju­mal on joo­nis­ta­nud oma rii­gi pii­rid, mistõt­tu meie, ini­me­sed ei saa neid ümber pai­gu­ta­da. Me ei taha ka ise neist üle lii­ku­da, sest väl­jas­pool Ju­ma­la rii­ki on pi­me­dus val­la ja ela­tak­se il­ma Ju­ma­la­ta. Tä­hen­da­mis­sõ­na lam­ba­ta­rast (Jh 10) ju­hib tä­he­le­pa­nu sel­le­le, et Ju­ma­la rii­ki saab sis­se ai­nult uk­sest; see, kes mu­jalt üle ro­nib, on ”va­ras ja röö­vel”. Sis­se­tu­le­mi­se koh­ta ütles Jee­sus: ”Mina olen uks. Kes iga­nes lä­heb sis­se minu kau­du, see pää­seb.” (Jh 10: 9). Tei­ses ko­has er­gu­tas Jee­sus mi­ne­ma sis­se kit­sast vä­ra­vast, sest pal­jud püüa­vad min­na, aga ei suu­da (Lk 13: 24).

Ju­ma­la hoo­nes on tur­va­li­ne ela­da, sest Jee­sus on lu­ba­nud oma­de­le, ”et neil oleks elu, ja oleks seda üli­roh­kes­ti” (Jh 10:10). Tä­hen­da­mis­sõ­na ha­las­ta­jast sa­maar­la­sest lõpeb sama lu­ba­du­se­ga: ”ja kui sa mi­da­gi veel li­saks pe­ak­sid ku­lu­ta­ma, sel­le mak­san mina sul­le ta­ga­si tul­les.” (Lk 10: 35)

Kut­se Ju­ma­la lap­seks

Ju­mal on loo­nud igaü­he ühen­dus­se en­da­ga. Ole­me sündi­nud Jee­su­se le­pi­ta­tud inim­kon­da ja oli­me osa Ju­ma­la rah­vast, kui siia tu­li­me. Pal­jud meist ka­o­ta­sid oma lap­sepõl­veu­su ja sat­tu­sid va­le­le tee­le lah­ku Ju­ma­last ja tema rii­gist. Aga Ju­mal ar­mas­tas meid, ta ära­tas meid üles ja kut­sus meid mee­le­pa­ran­du­se­le. Usk­li­kud pak­ku­sid evan­gee­liu­mi ja mei­le kuu­lu­ta­ti pa­tud an­deks Jee­su­se kä­sul ja tema Vai­mu jõul.

Nõnda too­di meid pi­me­du­se rii­gist väl­ja val­gu­se rii­ki. Lii­tu­si­me nen­de­ga, kes olid püsi­nud lap­sepõl­veu­sus või en­ne meid meelt pa­ran­da­nud. Mei­e­gi alus­ta­si­me võit­lust patu vas­tu, sest pa­tust loo­bu­mi­ne on mee­le­pa­ran­du­se vili. An­des­tus toob süda­me­tun­nis­tu­se­le rahu ja an­nab mei­le ka jõu pat­tu hüljata.

Ju­ma­la omaks saab ai­nult mee­le­pa­ran­du­se kau­du. Sel­les pühi­tak­se pa­tu­koor­mad ära ja sünni­tak­se Ju­ma­la rii­ki ja Ju­ma­la lap­seks. Mee­le­pa­ran­da­mi­ses an­nab Ju­mal mei­le Püha Vai­mu. Sest kõik, keda iga­nes Ju­ma­la Vaim ju­hib, on Ju­ma­la lap­sed (Rm 8:1 4). ”Kel­lel ei ole aga Kris­tu­se Vai­mu, see ei ole tema oma.“ (Rm 8: 9).

Usk­li­kud on sa­ma­moo­di pa­tu­sed nagu kõik tei­sed­ki, aga Ju­mal on neid kut­su­nud ja nei­le ha­las­ta­nud. Sel­le­le alu­se­le on ehi­ta­tud püha­ko­da ja Ju­ma­la elu­a­se Vai­mus. Ju­ma­la kin­gi­tud ar­mas­tus lii­dab neid ükstei­se­ga kok­ku, ja see ehi­tis jääb seis­ma. (Ef 2: 20–22.)

Mit­te kel­le­gi usk ei jää al­les omal jõul. Sel­leks on vaja Ta­e­va Isa tööd ja tema jõudu. Vaid usu kau­du Ju­ma­la väes hoi­tak­se pääs­teks au­ta­e­vas­se (1Pt 1: 5). Just sel­le­pä­rast an­dis Ju­mal mei­le evan­gee­liu­mi.

Evan­gee­lium on Ju­ma­la jõud

Evan­gee­lium on hea sõnum Jee­su­sest Kris­tu­sest, kes tuli ja val­mis­tas pääst­mi­se. Mei­le on kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi, kui mei­le on kir­gas­ta­tud Jee­su­se te­gu­sid ja õpe­tu­si. Ta on võit­nud patu, sur­ma ja pi­me­du­se val­lad. Evan­gee­liu­mi tuum ja kesk­seim sisu on pat­tu­de an­des­tus.

Evan­gee­lium on Ju­ma­la sõna, mis on te­gev teis, kes te usu­te (1Ts 2: 13). Sel­le teeb ela­vaks Püha Vaim, sest Jee­sus li­sas pat­tu­de si­du­mi­se ning lah­ti­pääst­mi­se ame­ti­ga sõnad: ”Võtke vas­tu Püha Vaim”. (Jh 20: 22) Sel­le­pä­rast on kõi­gil usk­li­kel ja ai­nult neil, võim sel­leks: Püha Vaim on pühit­se­nud neid Kris­tu­se prees­ter­lus­se.

Iga krist­la­ne on Ju­ma­la rii­gi töö­ta­ja, kel­lel on õi­gus ja üle­san­ne teis­te­le evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­da.. Kris­tu­se ar­mas­tus kut­sub ja lau­sa nõuab töö­le: te­a­des, mis on Is­san­da kar­tus, me püüame veen­da ini­me­si us­ku­ma (2Kr 5: 11, 14). Nõnda nagu Isa on lä­ki­ta­nud Jee­su­se, nõnda ka meid on saa­de­tud maa­il­ma (Jh 20: 21).

Evan­gee­liu­mil on suur jõud: see mit­te ai­nult pääs­tab meid põrgust, vaid ka avab ta­e­va. Pau­lus kir­ju­tas tes­sa­loo­nik­las­te­le: ”Sest meie evan­gee­lium ei ole teie juur­de tul­nud pal­ja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vai­mus ning täi­e­li­ku veen­du­mu­se­ga. Te ju te­a­te ise, mis­su­gu­sed me oli­me teie juu­res teie he­aks.” (1Ts 1:5.) Nüüd on meie kord rõõmus­ta­da sel­le Ju­ma­la väe üle, nii nagu omal ajal juu­did ja kreek­la­sed (Rm 1:16).

Tekst: Mau­ri Hy­vä­ri­nen

Al­li­kas: Vuo­si­kir­ja 2003, Ju­ma­lan pel­ko suo tur­van

Tõlge: EH-K

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­nu­me­ros­sa 11.5.2016