Jeesus ergutab otsima esmalt Jumala riiki ja Tema õigust (Mt 6: 33). Meie palvetame üheskoos ”sinu riik tulgu” ja usume, et ”sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti” (Mt 6: 10, 13).
Jumala riik ”ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus” (Rm 14: 17). Paljudele tähendab Jumala riik taevast, kus Jumal elab ja kuhu usklikud kord pääsevad. Aga Piibli järgi on võimalik leida ja kogeda Jumala riiki juba siin maa peal.
Jumala riiki pole võimalik näha maailma kaardil, vaid see rändab usklike südameis. Nemad usuvad püha ja kristliku koguduse olemasolusse. Nende kõnedes on sees mõte sellest, et ”taevariik on lähedal” (Mt 10: 7). Martin Lutheri jaoks oli Jumala riik ”rühm kristlasi”. Nemad on maa peal võitlev kogudus, mille liikmed tahavad pääseda rõõmustavasse kogudusse ehk taevasse auriiki.
Milline on Jumala riik?
Jumal on joonistanud oma riigi piirid, mistõttu meie, inimesed ei saa neid ümber paigutada. Me ei taha ka ise neist üle liikuda, sest väljaspool Jumala riiki on pimedus valla ja elatakse ilma Jumalata. Tähendamissõna lambatarast (Jh 10) juhib tähelepanu sellele, et Jumala riiki saab sisse ainult uksest; see, kes mujalt üle ronib, on ”varas ja röövel”. Sissetulemise kohta ütles Jeesus: ”Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb.” (Jh 10: 9). Teises kohas ergutas Jeesus minema sisse kitsast väravast, sest paljud püüavad minna, aga ei suuda (Lk 13: 24).
Jumala hoones on turvaline elada, sest Jeesus on lubanud omadele, ”et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Jh 10:10). Tähendamissõna halastajast samaarlasest lõpeb sama lubadusega: ”ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” (Lk 10: 35)
Kutse Jumala lapseks
Jumal on loonud igaühe ühendusse endaga. Oleme sündinud Jeesuse lepitatud inimkonda ja olime osa Jumala rahvast, kui siia tulime. Paljud meist kaotasid oma lapsepõlveusu ja sattusid valele teele lahku Jumalast ja tema riigist. Aga Jumal armastas meid, ta äratas meid üles ja kutsus meid meeleparandusele. Usklikud pakkusid evangeeliumi ja meile kuulutati patud andeks Jeesuse käsul ja tema Vaimu jõul.
Nõnda toodi meid pimeduse riigist välja valguse riiki. Liitusime nendega, kes olid püsinud lapsepõlveusus või enne meid meelt parandanud. Meiegi alustasime võitlust patu vastu, sest patust loobumine on meeleparanduse vili. Andestus toob südametunnistusele rahu ja annab meile ka jõu pattu hüljata.
Jumala omaks saab ainult meeleparanduse kaudu. Selles pühitakse patukoormad ära ja sünnitakse Jumala riiki ja Jumala lapseks. Meeleparandamises annab Jumal meile Püha Vaimu. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed (Rm 8:1 4). ”Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.“ (Rm 8: 9).
Usklikud on samamoodi patused nagu kõik teisedki, aga Jumal on neid kutsunud ja neile halastanud. Sellele alusele on ehitatud pühakoda ja Jumala eluase Vaimus. Jumala kingitud armastus liidab neid üksteisega kokku, ja see ehitis jääb seisma. (Ef 2: 20–22.)
Mitte kellegi usk ei jää alles omal jõul. Selleks on vaja Taeva Isa tööd ja tema jõudu. Vaid usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks autaevasse (1Pt 1: 5). Just sellepärast andis Jumal meile evangeeliumi.
Evangeelium on Jumala jõud
Evangeelium on hea sõnum Jeesusest Kristusest, kes tuli ja valmistas päästmise. Meile on kuulutatud evangeeliumi, kui meile on kirgastatud Jeesuse tegusid ja õpetusi. Ta on võitnud patu, surma ja pimeduse vallad. Evangeeliumi tuum ja keskseim sisu on pattude andestus.
Evangeelium on Jumala sõna, mis on tegev teis, kes te usute (1Ts 2: 13). Selle teeb elavaks Püha Vaim, sest Jeesus lisas pattude sidumise ning lahtipäästmise ametiga sõnad: ”Võtke vastu Püha Vaim”. (Jh 20: 22) Sellepärast on kõigil usklikel ja ainult neil, võim selleks: Püha Vaim on pühitsenud neid Kristuse preesterlusse.
Iga kristlane on Jumala riigi töötaja, kellel on õigus ja ülesanne teistele evangeeliumi kuulutada.. Kristuse armastus kutsub ja lausa nõuab tööle: teades, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma (2Kr 5: 11, 14). Nõnda nagu Isa on läkitanud Jeesuse, nõnda ka meid on saadetud maailma (Jh 20: 21).
Evangeeliumil on suur jõud: see mitte ainult päästab meid põrgust, vaid ka avab taeva. Paulus kirjutas tessalooniklastele: ”Sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks.” (1Ts 1:5.) Nüüd on meie kord rõõmustada selle Jumala väe üle, nii nagu omal ajal juudid ja kreeklased (Rm 1:16).
Tekst: Mauri Hyvärinen
Allikas: Vuosikirja 2003, Jumalan pelko suo turvan
Tõlge: EH-K
Julkaistu vironkielisessä kielinumerossa 11.5.2016
Blogit
Luetuimmat
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys